Puuetega seemnerakk vajab kõigi abi.

Kunstlik viljastamine otse munarakus leevendab meeste viljatuse hädasid. Sellega tegeldakse nüüd ka Eestis. Ent pole teada, kas mitte ei tekitata nõndaviisi viljatuid põlvkondi.

"Ja see siin," ütleb direktor ust avades, "on viljastamisruum." Kui haudejaama direktor saali astus, küürutasid kolmsada viljastajat peaaegu hingetus vaikuses, keskendunud hajameelse monoloogilise ümina või vilina saatel oma instrumentide taga. "Ma alustan algusest," ütles direktor. "Need siin," viipas ta käega, "on inkubaatorid." Direktor kirjeldas lühidalt viimaseaegset viljastamisprotseduuri; /.../ näitas, kuidas konteiner kasteti sooja lahusesse, mis sisaldas vabalt ringiujuvaid spermatosoide ja kuidas konteiner kümne minuti pärast vedelikust välja tõsteti; /.../ kuidas viljastatud munad tagasi inkubaatorisse läksid.

Huxley pani täppi

Selline nägi välja kirjanik Aldous Huxley utoopiline tulevikuvisioon raamatus "Hea uus ilm", mis sündis juba selle sajandi 30. aastatel. üldjoontes meenutab eelnev kirjeldus, kui välja arvata mastaabid, küllaltki täpselt ühe tänapäevase, viljatusega tegeleva laboratooriumi tööd.

Paari viimase aasta jooksul on kaasaegsed viljatuse ravimeetodid kättesaadavad olnud ka Eestis, mistõttu on ajakirjanduses palju juttu olnud viljatusest nii sotsiaalses kui ka meditsiinilises plaanis, uuematest meetoditest viljatuse ravil ning meeste viljakuse langusest.

See huvi ei ole iseloomulik ainult Eestile. On ju viljatus üleüldine sotsiaalne probleem, mis erinevatel hinnangutel esineb 10-20 protsendil perekondadest. Näiteks ainuüksi Ameerika ühendriikides arvatakse elavat ligikaudu 5 miljonit viljatut perekonda.

Inimeste arvamused viljatuse põhjuste kohta on aja jooksul vähe muutunud. Kui perekond on lastetu, süüdistab enamik meestest selles abikaasat ning paljud keelduvad koguni uuringutest. Statistika aga ütleb, et "süüdlaste" hulgas on mehi ja naisi enam-vähem võrdselt. Veelgi enam, Taani teadlaste poolt teostatud uurimus, mis hõlmas ajavahemikku 1940-1990, näitas sperma omaduste pidevat langust aja jooksul.

Tänaseks on tõestusmaterjale meeste viljakuse halvenemisest kogunenud juba üle terve maailma. Näiteks Shotimaalt pärit andmete põhjal on 1970.a sündinud meestel ühes ejakulaadis 25% võrra vähem liikuvaid spermatosoide kui 1950.a sündinud meestel. Ka paikkondlikud erinevused sperma näitajate osas võivad olla küllaltki suured. Heaks näiteks siinkohal oleks Taani meeste suuremad probleemid viljakusega võrreldes soomlastega.

Naissuguhormoon tungib peale

Pikemaajalised uuringud Eesti meeste viljakuse kohta küll puuduvad, kuid paariaastane kogemus on siingi näidanud piirkondlikke erinevusi. Nii on dr Margus Punabi arvates Tallinna meeste spermaanalüüsid ligi viiendiku võrra kehvemad kui Tartu meeste omad. Sellist lahknevust on ta põhjendanud keskkonna reostusest ja elanikkonna urbaniseerumisest lähtuvate erinevustega Põhja- ja Lõuna-Eesti vahel.

Nagu paljude teistegi inimkonna hädade korral, nähakse ka meeste viljakuse languse peamiste põhjustena vale eluviisi ja keskkonna reostust. Väheaktiivne, stressis ja paljudest muudest hädadest ning halbadest harjumustest koormatud inimene elab keskkonnas, mis on paikkonniti muutunud täiesti elamiskõlbmatuks. Iga konkreetse faktori osakaalu on eraldi väga raske hinnata, siiski arvatakse kõige suurema mõju meeste viljakuse langusele olevat keemilistel ühenditel, mis loote organismi sattudes jäljendavad naissuguhormooni - östrogeeni füsioloogilist toimet.

Selliseid ühendeid leidub plastmassides, värvides, pestitsiidides ja kütuste põlemisjääkides ning üldjuhul on nad keskkonnas lagunematud. See teeb võimalikuks nende kontsentreerumise toitumisahela tippu, sealhulgas ka inimorganismi. üheks selliseks "keskkonna östrogeeniks" on DDT - varasematel aastatel ka meie põllumeeste poolt aktiivselt kasutatud pestitsiid. Tänapäeval tuleb pestitsiidide all mõista ka kodudes, koolides, söögiasutustes, parkides ja aedades kasutatavaid putukatõrjevahendeid, mida ühtekokku tarvitatakse üle 2,5 miljoni tonni aastas.

80. aastate alguses Floridas toimunud õnnetusjuhtumi tagajärjel sattus keskkonda väga suur kogus DDT-d, mis põhjustas ümberkaudsetes soodes alligaatorite ja kilpkonnade viljatuse. Kuigi esmapilgul tundub meie ja kilpkonnade vahel väga vähe ühist olevat, juhivad mõlema organismi varajast arengut küllaltki sarnased hormoonid. Just hormonaalse tasakaalu lõhkumine keskkonna kemikaalide poolt organismi arengu algetappidel põhjustab sarnaseid tagajärgi nii lindudel, roomajatel kui ka inimestel. Nii peetakse ühe meie naabri, Läänemere hülge arvukuse languse põhjuseks keskkonna reostusest tingitud paljunemishäireid.

Viljakust tõrjuv putukatõrje

Missugune on siis meie tulevik, kui meeste viljakuse langus ja näited loodusest näivad kinnitavat, et mehed on keskkonna saastatuse suhtes tundlikumad kui naised? Kui võtta aluseks sperma näitajate ühe-kahe-protsendiline langus aasta jooksul, siis peaks järgmise sajandi 30-40ndatel aastatel viljatuid mehi olema senise kümne protsendi asemel ligikaudu 50%.

Kuidas oleks aga võimalik muutumist vältida? Esmatähtsaks peetakse testsüsteemi väljatöötamist, mille abil saaks kiirelt ja täpselt mõõta mitmesuguste olme- ja tööstuskemikaalid= e võimalikku hormonaalset toimet enne nende kasutuselevõttu. Mõistmaks, kui raske ülesandega on tegu, tuleb arvestada, et maailmas on käesoleval hetkel kasutusel umbes 100 000 mitmesugust keemilist ühendit ning igal aastal lisandub neile veel tuhatkond uut.

Tekkinud on isegi uus toksikoloogia haru, mis uurib hormoone jäljendavaid keskkonnakemikaale. Kuivõrd on aga meie teadmised aja jooksul muutunud, näitab ilmekalt DDT lugu, mille kasulike omaduste avastamise eest sai shveitsi keemik Müller 1948. a Nobeli meditsiinipreemia. Alles kakskümmend aastat hiljem mõisteti, et suurepärane pestitsiid ja malaariavastane kemikaal ei oma hukutavat toimet mitte ainult putukatele, vaid kogu elusloodusele. Kahjuks selliste avastuste eest Nobeli preemiaid ei jagata.

Arst aitab seemnerakul liikuda

Missugused on võimalused mehepoolse viljatuse ravis? Kuigi IVF (in vitro fertilization) meetodi, mille korral naiselt saadud munarakud viljastatakse katseklaasis, kasutuselevõtt 70. aastate lõpus lõi arvamuse, et uus meetod võimaldab edukalt ravida mehepoolset viljatust, näitab umbes kahekümneaastane praktika, et IVF-i puhul saadakse tunduvalt paremaid tulemusi siiski naisepoolse viljatuse korral.

Seemnerakkude arvukuse langus, nende liikumise ja väliskuju muutused on põhjusteks, miks munarakkude viljastumine isegi katseklaasis on häiritud. Tõeline revolutsioon saabus aga 1992. aastal, kui Belgias sündis esimene "mikromanipulatsiooni laps". Mikromanipulatsioon tähendab lahtiseletatult seda, et seemnerakk viiakse mikropipeti abil otse küpsesse munarakku. Piltlikult aga tähendab see, et teoreetiliselt piisaks ühe terve, viljaka Eesti mehe ejakulaadist kõikide ameeriklannade ja venelannade üheaegseks viljastamiseks.

Kuna sellise mikromeetodi kasutamisel piisab väga väikesest arvust seemnerakkudest, avanes paljudele seni viljatutele meestele võimalus bioloogiliste järglaste saamiseks. Loomulikult ei ole viljatul mehel last saada sama lihtne kui näiteks tätoveeringut, kõik see nõuab jätkuvalt nii patsientidelt kui ka arstidelt-bioloogidelt väga suurt pingutust.

Uues olukorras on näiteks Põhjamaades juba peaaegu lõppenud doonormeessugurakkude kasutamine ning sealsete spermapankade müügiesindajad on väga pettunud, et kasutut kraami ei anna isegi Eesti arstidele maha müüa.

Viljatus läbi põlvkondade

Edu on olnud suur, kuid isegi neli aastat pärast esimese "mikromanipulatsiooni lapse" sündi ei ole meil veel täit selgust kõikidest sellega kaasnevatest tagajärgedest, mis võivad ilmneda alles aastakümnete möödudes.

Kahjuks ei suuda teadus oma praegusel arengutasemel pakkuda viljatutele perekondadele järglaste saamiseks ühtegi teist tõsiseltvõetavat alternatiivi. Kuna viljatuse mõningad vormid on päritavad, siis on juba praegugi selge, et oleme loonud perekonnad, kellel põlvkondade kaupa hakkab laste saamine sõltuma meditsiinist. Tehtud prognoos leiab kahtlemata kinnitust juba lähiaastatel, kui oma pere loomise ikka jõuavad esimesed katseklaasilapsed.

Maailm on paradoksaalne. Meeste viljakuse langusest hoolimata kasvab maailma elanikkond igal aastal 100 miljoni inimese võrra ja ületab 1998.a arvatavasti kuue miljardi piiri.

Vaikselt ja salalikult toimunud muutused aga võivad ühel päeval hakata ennast väga valusalt tunda andma. Kui inimkond jätkuvalt ignoreerib looduses esinevaid ohumärke, viib areng meid paratamatult situatsiooni, kus enamikul meestest on probleeme järglaste saamisega. Võib-olla näeme siis ka suuri, mitmesaja töötajaga= viljastamisruume, mis on otsast otsani täis inkubaatoreid, termostaate ja mikroskoope. Nagu kirjeldas seda Huxley.

ANDRES SALUMETS