RÄÄGIME PÕHIÕIGUSTEST | Eesti valdav kohtupraktika teeb kriminaalmenetlusest karistuse
Avastseen: chuck-norrisliku löögiga annab menetleja menetlusele avapaugu. Jälitustegevus on tehtud, järgneb läbiotsimine, vara arest, isikute vahistamine, ülekuulamised, vastastamised. See on muljet avaldav jõudemonstratsioon ja koordineeritus – kõik juhtub eri paigus samal ajal. Kaamera liigub kogu aeg koos menetlejaga, tema iga liigutus on fookuses. Need on võitja kaadrid, tema tegevus sarnaneb soomusrongi liikumisega – puhas jõud ja kiirus. Case closed ja asi kohtusse!
Päriselus kulgeb kriminaaluurimine sageli teisiti. Ei ole harvad juhud, kui avalöögile järgneb aastateks vaikus ja alles aegumise piiril (viis aastat) ärgatakse, et süüdistus üle kohtu lävepaku suruda. Menetlusaluste isikute jaoks on olnud arvel iga menetluse päev. See on elu teadmatuses, ebakindluses, hirmus. Niisiis ei ole midagi imestada, et kui isik pärast viis aastat kestnud menetlust õigeks mõistetakse, ei tunne ta sellest kergendust ega rõõmu – ainult pettumust ja kibedust. Ta on karistuse, mida kohus talle ei mõistnud, juba ette ära kandnud. Isiku jätab jahedaks ka süüdimõistev otsus, sest selle sisust olulisem on, et menetlus ükskord lõppeks. Pigem õudne lõpp, kui lõputu õudus.
