Raamatud, mis on muutnud elu

Aprillis, kui lõpeb Eesti Raamatu Aasta, avalikustab Lennart Meri initsiatiivil kokku kutsutud õpetatud nõukogu nimekirja sajast Eesti elu enim mõjutanud raamatust. Paralleelselt toimub rahvaküsitlus, kus inimestel on võimalik teha ettepanekud, millised raamatud peaksid kuuluma saja mõjukaima raamatu hulka.

Ankeeti on võimalik täita Eesti Rahvusraamatukogus , Eesti Akadeemilises Raamatukogus ja ERA koduleheküljel .

Ka kultuurileht Sirp on mõnda aega läbi viinud küsitlust “Mõjunud raamatud”.

Näiteks presidendi poeg Mart Meri on pakkunud oma elu mõjutanud raamatute nimekirja sellisena:

Hugh Lofting, “Doktor Dolittle’i postkontor”;

“Miki-Hiir, piilupart;

Donald ja teised”;

Ants Piip, “Tormine aasta”;

Lennart Meri, “Hõbevalge”;

Emil Tode, “Piiririik”;

Max Jakobson, “38. Kerros”;

Jules Verne, “Kapten Granti lapsed”;

Valter Tauli, “Eesti grammatika I “

Neist ainult “Kapten Granti lapsi” nimetab ta lemmikraamatuks.

Mõni kuu tagasi avaldas Sirp uurimuse eestlaste raamatu-eelistustest. Selgus, et eeslaste lemmikraamat on Charlotte Bronté “Jane Eyre”, teisele kohale jäi A. H. Tammsaare Tõde ja õigus.

Eesti autoritest saavutas Tammsaare järel teise koha Egon-Vaike Rannet oma epopöaga Kivid ja leib. Kahele ilukirjanikule järgnes Luule Viilma “Ellujäämise õpetuse” (10.koht), Oskar Lutsu “Kevade” (11. koht), tabeli lõpuosast veel Arno Kasemaa (“Rannamännid”), Raimond Kaugveri (romaanid) ja Albert Uustulndi (“Tuulte tallermaa”). Jaan Kross (“Keisri hull”) jagab Edgar Rice Burroughs “Tarzani” ja Silvia Rannamaa “Kadri Kasuemaga” viimaseid kohti.

Commenti rahvas nimetas oma lemmikutena

Orwelli teoseid,

John Irvingi "Garpi maailma",

"Jah, härra minister" ja "Jah, härra peaminister",

Tolkieni "Sõrmuste Isandat",

Günter Grassi "Plekktrummi",

Ilfi ja Petrovi "12 tooli",

"Meister ja Margariita", "Koera süda" ja "Kuritöö ja karistus",

James McClure "Laulev koer";

Durelli "Meie pere ja muud loomad”,

Jerom K Jerome "Kolm meest paadis, koerast rääkimata",

Salingeri, Lindgrenit jne.

Rahva ostu- ja lugemiseelistuste vahel on õige suured käärid. Eestlane on raamatuostjana valiv ja pragmaatiline, kõhna rahakoti juures ostetakse pigem midagi kestvamat ja soliidsemat - mis teeniks ka (lapse)lapsi, oleks aukohal koduriiulil või väärikas kingitusena. Jutukatele lihtsalt ei raatsita erinevalt varasemast raha kulutada.

Märt Väljataga arvas kunagi Postimehes, et lugemine on lakanud olemast mõnus ajaviide ning loetakse pigem utilitaarsetel ja informatiivsetel eesmärkidel. Hästi lähevad müügiks teabeline lugemisvara, biograafiad, kõrgfilosoofiline kraam ja luuleantoloogiad, sekka vaid näpuotsatäis proosailukirjandust.

Raamatute müügi edetabelid ei näita kaugeltki seda, millist kirjandust tegelikult hinnatakse. On ju veel olemas raamatukogud ja igal normaalsel eestlasel on ka kodus aukartustäratav raamatukogu.

“Jälgides eestlaste lemmikkirjanduse struktuurseid nihkeid, tasub mainida vähemalt kahte suundumust, mis on eriti süvenenud viimasel kümnendil - käsikäes raamatuturu vabanemisega. Esiteks on pidevalt kasvanud lääne tõlkeraamatute ja kahanenud kodumaise kirjanduse osatähtsus meeliskirjanduses. Teiseks, koos sellega on rahva kirjandusmaitse üha enam pihustunud ning suuri, paljusid köitvaid lemmikuid jäänud järjest vähemaks. Postmodernsele kultuuriseisundile omaselt on neid asendamas paljud väiksed. Lugemiskultuuri ühendav kodumaine põhi on küll veel üksikute kirjandusklassikute näol elujõuline, kuid seegi on hakanud murenema, “ kirjutab TPÜ nüüdiskultuuri uurimiskeskuse vanemteadur Malle Järve.

Mis raamatud tuleks kindlasti kanda Eesti mõjukaimate nimekirja?