Raha lastele
Nimelt peaksid peretoetused rahandusministri Jürgen Ligi hinnangul muutuma rohkem vajaduspõhiseks. Kui praegune lastetoetus on 300 krooni, siis milline peaks olema vajaduspõhine lastetoetus? Kahtlemata palju suurem.
Lastetoetusi ja vaesustoetusi (toimetulekutoetusi) ei tohi segi ajada. Selleks et keel ei segaks mõtlemist, kasutatakse näiteks Soomes lastele mõeldud raha tähistamiseks sõna „lisa”, mitte „toetus”: räägitakse „lastelisast”, mitte „lastetoetusest”. Võimalik, et minister tahtis öelda, et rikastele pole toimetulekutoetust vaja, mis on igati arukas järeldus, kuid ei puuduta mitte kuidagi lastetoetusi. Kui suur oleks lastetoetus, mis arvestaks laste vajadusi?
Enne kui tulla arvude juurde, peaks alustama sellest, mis vajadused lapse kasvatamisega kaasnevad. Teooria eest, mis käsitleb lastega seotud kulusid ja laste saamist, anti 1992. aastal isegi Nobeli majanduspreemia. Gary Becker väitis, et lapsed on kulukad ja kulud on nii otsesed kui ka kaudsed. Otsesed kulud on tavaliselt need, mida lastega ikka seostame: söök, eluase, riided, haridus jm, mida tarbivad lapsed ise ja otse.
Peale selle on lastega seotud ka kaudsed kulud, mida enamasti tuleb kanda lapse kasvatajal, kes on otsustanud pühendada oma aja lapsele, selle asemel et midagi muud teha. Kõige tavalisem kaudne kulu on näiteks palgatööst saamata jääv tulu. Eesti perepoliitikas on meetmed selle kulu hüvitamiseks täiesti olemas: selle kategooria alla paigutuvad vanemahüvitis, lapsehooldustoetus ja puhkusetasu, mille kõigi mõte on hüvitada saamata tulu seni, kui vanem tegeleb lapsega. Me tahame anda vanematele võimaluse olla lapsega, sest usume, et see on kasulik nii perele, lapsele kui ka ühiskonnale tervikuna. Kuid muidugi on ka teisi kaudseid kulusid: kaotatud karjäärivõimalused, stress, magamata ööd. Ka nende hüvitamise üle on maailmas mõtteid mõlgutatud, kuid heade lahendusteni pole jõutud. Siiski on riike, kus lapsi kasvatavad inimesed saavad ühe pereliikme kohta suuremat sissetulekut kui need, kes lapsi ei kasvata: lapse kulud ja veel lisa.
Lapsele 10 000 krooni kuus
Üks võimalus hinnata laste kasvatamiseks minevat kulu on arvutada lapse kasvatamiseks minevad kulud peres, kus enamik panust on rahasse arvutatud. Eesti asenduskodude majandusandmetest saame teada, et 2008. aastal maksis ühe lapse sellises kodus kasvatamine keskmiselt 10 000 krooni kuus. See 10 000 krooni ongi ilmselt tegelik lapse kasvatamise kulu.
Lapsetoetus on üks selgemaid ja arusaadavamaid meetmeid: kui peres kasvab laps, on lisavajadus, kui last ei ole, ei ole vajadust. Meetme ühemõttelisuse tõttu on selle puhul väga kerge ka kuritarvitusi vältida. Nimelt kasutatakse Eestis edukalt võtet, et kui vanemad ikka lapse eest ei hoolitse, suunatakse toetus kohalike sotsiaaltöötajate abiga lapseni teisi kanaleid pidi. Sama lähenemist oleks väga keeruline rakendada näiteks vanemapalga puhul, mis on tegelikult mõeldud täiskasvanule.
Kas mõnel lapsel on suuremad vajadused? Tartu ülikooli emeriitprofessori Ene-Margit Tiidu arvutustest teame, et vanemad lapsed on vanematele kuni kaks korda kulukamad kui pisikesed. Paradoksaalselt toetab Eesti praegune süsteem hästi just pisilastega perekondi, kuid lapse kasvades muutub riigi panus mõtteliseks. Ühe kodus kasvava lapse otsesed kulutused varieerusid juba seitse aastat tagasi vanusest sõltuvalt 1870 kroonist kuni 3210 kroonini kuus. Kaudseid kulutusi need arvutused ei hõlma. Muidugi võib ka väita, et näiteks andekamad, linnas elavad, suurema söögiisuga, pikemad või hoopis jõukates peredes kasvavad lapsed tarbivad rohkem. Vajadused on erinevad, kuid maailmas ei ole riiki, mis reguleeriks lastetoetuse kaudu nn individuaalseid erivajadusi. Selleks on lisatoetused või -teenused. Riigi töö oleks katta lapse kasvatamise kulude baasvajadus, mis Eestis on kuskil 1500 ja 10 000 krooni vahel kuus.
Laste huvide eest seisjad rõhutavad sageli, et lapsed tuleb päästa vaesusest. Kuid lastetoetused on mõeldud täitma palju kavalamat eesmärki kui vaesustoetused, nimelt vaesust ennetama. Terve hulk riike, Eesti sealhulgas, loodab perede toetamise kaudu siiski soodustada ka sündimust ja selle puhul ei tohiks vaesust üldse mainida. Inimesed võrdlevad otsuseid tehes ennast oma sõprade ja töökaaslastega ning lohutus, et lapsi kasvatades päris vaesusse langedes on võimalik riigilt pärast alandlikku palumist toetust saada, et paista kuigi ahvatlev.
Iseasi on muidugi asjaolu, mille tõi esile OECD: suur osa Eesti peretoetusi on väga kaldu jõukate perede poole. Ega seegi ole hea signaal. Suurt osa Eesti ühiskonnast häirib ligi kaheksakordne vanemahüvitise vahe eri inimeste panuse tunnustamisel.
Eesti demograafilise tuleviku huvides ei ole arukas kedagi laste saamise eest karista, ei rikkaid ega vaeseid. Seega jätaks ehk laste toetamise puhul Eesti vaesteks ja rikasteks poolitamata ning kehtestaks kodurahu, kus kõik lapsevanemad ja lapsed on hinnatud, kuid kõrgemalt kui 300 krooni eest.
