Viimasel ajal räägitakse palju metsast. Mina olen põline linnamees ja metsa satun harva, põhiliselt suvel, kui Käsmus puhkamas käin. Siis jalutan läbi männimetsa supelranda, otsin pilguga kukeseeni ja söön mätaste pealt mustikaid. Seetõttu pole ma ka oma silmaga näinud ulatuslikku metsaraiet ega kogenud, kuidas mu maja tagune kodumets korraga kaob ja alles jäävad ainult kännud. Samamoodi pole ma kunagi käinud Antarktikas, ent ei kahtle ometi selle olemasolus. Teised on ju käinud ja sealt teateid toonud, miks ma ei peaks neid uskuma. Nii et kui Valdur Mikita, Kaido Kama ja teised autoriteetsed isikud kirjutavad, et Eesti metsaga on asjalood halvad, siis küllap nii ongi. Miks peaksid targad inimesed valetama või segast ajama? Mis kasu nad sellest saaksid?

Kuid samal ajal ilmuvad ajakirjanduses pidevalt ka sootuks vastupidise sõnumiga artiklid, mis edastavad meile väsimatult rõõmusõnumit: Eesti metsaga on kõik okei! Eesti metsa pole nii palju kui praegu ürgajast saadik olnud! Järelikult võib teda rahumeeli edasi raiuda. Vähe sellest, teda võib raiuda veel palju rohkemgi kui seni! Küll ta tagasi kasvab.

Selliseid artikleid kirjutavad ametnikud ja muud asjamehed, kelle võimuses on töötada välja metsaseaduseid ja kehtestada raiemahte. Murelikud kirjatööd Eesti põlismetsa kehvast olukorrast ja hukatuslikult laienenud raiest ei loe neile mitte midagi, nende arvates on kõik hiilgav. Kuidas on võimalik, et inimesed, kes elavad ühes ja samas Eestis ning näevad enese ümber ühte ja sama metsa, tajuvad asja nii erinevalt?

Olen kunagi käes hoidnud huvitavat lasteraamatut, mis selgitab näitlikult, kui erinevalt tajuvad ümbrust eri liiki olendid – inimene, koer, hani. Kõik nad vaatavad justkui ühele poole, aga näevad erinevaid asju. Mõni ei erista värve, teine näeb pigem külgedele, aga mitte otse. Kärbse maailmapilt on sootuks hämmastav, hakitud ja kaleidoskoopiline, nii et paneb inimesel pea ringi käima. Võib-olla on ka metsa pärast muretsevad ja metsa kui lõputusse raielanki suhtuvad inimesed lihtsalt eri tõugu? Arenenud välja erinevatest esivanematest? See võib niimoodi olla küll.

Kuidas on võimalik, et inimesed, kes elavad ühes ja samas Eestis ning näevad enese ümber ühte ja sama metsa, tajuvad asja nii erinevalt?

Igatahes, kui mõne inimese jaoks seostuvad sõnaga „mets” säärased mõisted nagu rähn ja riisikas ning teise inimese jaoks puit ja tihumeeter, siis on neil raske ühist keelt leida. Kui üks näeb kasvavas metsas üksnes potentsiaalset toorainet ja teine tuhandete tillukeste olevuste kodu, siis saavadki hetkeolukorra hinnangud kardinaalselt erineda.

Pealegi, ametnik oma kirjutuslaua taga koostab arvutis tabeleid ja arvutab paberil protsente, tema kirvega metsa ei lähegi. Vahel autoaknast näeb midagi kauguses mustavat ja teeb järelduse: metsa on veel küll ja küll! Eks paber tema laualgi ole killuke metsa, kusjuures ideaalses olekus: valge, puhas, steriilne, puugi- ja parmuvaba. Ei aja pinde ega tilgu vaiku. Ja pabereid on printeris palju, seega on metsa olukord hea.