Nüüd on muidugi teine aeg ja ka ettevõte on teine – Tallinki või mõne muu emissiooniga üksüheseid paralleele vedada pole õige. Samal ajal on ikkagi kahju, kui Eesti Energia börsileviimise poliitiliselt söödavaks muutmine nõuab pisut propagandamaigulist rahvaaktsia kampaaniat. Alates tänavu kevadest peab Eesti Energia tegutsema osaliselt ja 2013. aastast juba täielikult konkurentsile avatud elektriturul, elektritootmise kõr-val on tal kavas julgelt arendada põlevkiviõlitööstust, ta ajab asju Jordaaniaga sealsete põlevkivivarude kasutusele võtmiseks. See on üsna erinev kuvandist „monopoolses seisus kohalik elektritootja”, millest räägivad need, kes on vastu Eesti Energia aktsiakapitali laiendamisele börsile viimise teel.

Propagandamaiguline aktsia

Kuna tegelikult on Eesti Energia üks üsna normaalne suurettevõte oma võimaluste ja riskidega, ei peakski Eesti riik kõiki tema arendamise riske enda õlule jätma. Seda enam, et rahvusvahelistel turgudel laienemiseks võib Eesti Energial kaugemas tulevikus veelgi lisakapitali vaja minna. Samal põhjusel pole õige väikeinvestoreid peibutada jutuga, mis võib jätta mulje, et Eesti Energia aktsia on tulusam ja stabiilsem kui muud aktsiad – likviidsem saaks ta muudest Tallinna börsi ettevõtetest kindlasti olema, aga tulususe ja stabiilsuse osas ei tasu ootusi üle kütta, sest aktsiate puhul pole need asjad kunagi päris kindlad.

Hirmu Eesti Energia aktsiate börsile viimise eest võiks maha võtta fakt, et hulk tema lähemaid ja kaugemaid konkurente juba on börsiettevõtted. Näiteks ka Eesti turul tegutsevast Fortumist kuulub Soome riigile vaid 50,8%. Poola suurim energeetikafirma Polska Grupa Energetyczna noteeriti Varssavi börsil mullu novembris, riigile kuulub 85% ettevõttest. Tšehhi CEZ on samuti börsifirma, riigi käes on 69,8%. Euroopa suurim energeetikafirma EDF on börsil 2005. aastast, Prantsuse riik on firmas säilitanud osaluse 84,7%. Euroopas suuruselt järgmise, saksa juurtega E.ON-i aktsiatest on vabalt kaubeldav koguni ligi 95%. Taanlaste DONG Energy ei ole börsil, aga Taani riigi kõrval (74%) on selles teisigi osanikke. Sada protsenti Rootsi riigi omanduses olev Vattenfall on nüüdseks pigem erand kui reegel.

Turul, mille suurus ei ole enam riigipiiridega määratud, on hea, kui kapitali hankimise küsimuses ei pea ettevõte lootma ainult ühe omaniku (s.o riigi) võimalustele.