Link kopeeritud!

Rahvakogu rahvalik naljamäng

 (265)

Rahvakogu rahvalik naljamäng
Andrus KivirähkFoto: Tiit Blaat, Eesti Ekspress

Usun, et paljud poliitikud itsitavad praegu rahvakogu peale mõeldes pihku nagu pärdikud. Isegi avalikkuse ette on lipsanud halvasti varjatud kahjurõõmust kantud avaldusi, aga kujutan ette, mis juttu räägitakse õhtul pärast väsitavat parteitööd õllekannu või veiniklaasi taga istudes. Teravmeelsustel ei tule lõppu, igaüks üritab kaaslasi vaimukuses üle trumbata.

Paraku ei saa poliitikutele seda pahaks panna, sest rahvakogu oma veidi kohtlase naivismiga annab pilkamiseks ainest küllaga. Viimased uudised liiguvad aga otsejoones rahvaliku jandi radadel. Oleks Luts veel elus, võiks ta kirjutada uue näidendi sellest, kuidas rahvakogu asjapulgad saunanaist Krõõta Tallinna kutsumas käivad!

Aktivist: Olge lahke, proua, tulge puu otsast alla!

Krõõt: Jätke mu hing rahule! Mis te tahate must?

Aktivist: Me soovime, et te tuleksite pealinna ja osaleksite rahvakogule esitatud ideede arutelus.

Krõõt: Ei tule mina kuhugi! Mul on vaja siga sööta! Kui te ära ei lähe, ma hakkan karjuma!

Pliuhkam: Mis seal on? Miks sa puu otsas istud, rumal vanainimene?

Krõõt: Pealinna tahavad viia, issanda ihu ja hing! Pai peremees, tulge appi!

Aktivist: Proua peab tulema Tallinnasse suurele rahvakoosolekule ja tegema Eestile uued seadused.

Pliuhkam: Ah uued seadused? Ja kohe Tallinnas? Ma tulen ise, mul nagunii pealinna asja, tahaks osta ühe sellise puskariajamise toru ja üldse… Mina võin neid seaduseid teha küll!

Aktivist: Kahju küll, aga teie ei kuulu sotsioloogilisse valimisse.

Pliuhkam: Mis sa plärad, poiss, ise oled üks valim! Kui sa vastu haugud, ma lasen sulle Muri kallale!

Ega see jääkeldri koosolek algusest peale head ei ennustanud, liiga palju nahkseid tegelasi oli end sinna kohale vedanud. Muumitrolli raamatus oli tegelane nimega Urr, kes nägi välja nagu tume heinasaad ja ilmus alati sinna, kus praksus elav tuli. Paraku oli Urril omadus, et kuhu tuli tema, seal külmus maa, kõik tulukesed kustusid ja alles jäi pilkane pimedus. Kahtlemata oli see ka paljude jääkeldrisse saabunud poliitikute eesmärk, mis läkski enam-vähem korda. Rahva eluterve pahameel valelike poliitikute ja nende taevani kisendava ülbuse vastu kanaliseeriti mingiteks järjekordseteks mõttetalguteks, ehkki kui seda viimati prooviti, olid tulemuseks peamiselt „mõtted” stiilis „naeratagem hommikuti üksteisele” ja muu sarnane pläma.

Palju parem pole olukord nüüdki: see, et rahvas ei toeta poliitikute kuulumist nõukogudesse ja eelistab ühemõttelisemat valimissüsteemi, oli ammu teada. Noh, tore oleks, kui õnnestuks rahva tahe siiski läbi suruda! Paraku on lootus sellele üsna õrn, sest riigikokku kuulub endiselt terve trobikond tüüpe, kelle vastu kodanikul puudub pärast hiljutisi skandaale igasugune austus ja usaldus.

Mis koostööpartnerid sellised saavad olla? Ja kui siis veel rahvakogu ise mandub isevärki ENSV ülemnõu­koguks, kuhu pidi ju kah kuuluma üks lüpsja, üks kaevur ja üks loomingulise intelligentsi esindaja, siis pole muidugi midagi parata. Poliitikud muhelevad seda tsirkust vaadates parastavalt („ennäe, mats tahtis taevas lennata!”) ja kõik jätkub vanaviisi.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare