Rahvaliidu tsirkusetuur
Maailmavaade on püsivam kui üks või teine juhtkuju. Maailmavaadet ei saa demokraatlikus ühiskonnas süüdi mõista, seda võib kritiseerida ja selle üle võib arutleda. Erakonnad, mis Eestis on seni olnud tihtipeale oma liidrite äriprojektiks, peavad muutuma kodanikuliikumiste alustaladeks. Rahvaliit on andnud selleks stardipaugu.
Sama, mis toimub Rahvaliidus, võib millalgi hakata vaevama ka Keskerakonda. Sealgi paistab olevat probleemiks, et enamik erakonna liikmeid ei koondu mitte idee, vaid pigem konkreetse persooni taha ja kui see persoon kaob, algab sisevõitlus, sest uut sama tugevat juhti, järeltulijat pole lihtsalt võtta. Polnud ju Rahvaliidul seni suuri probleeme, kuni erakonda juhtis Villu Reiljan.
Probleeme pole ka Keskerakonnal, kuniks marssalikepp on Edgar Savisaare käes. Mõneti võib siia ritta asetada ka Reformierakonna, mille eesotsas on raske näha kedagi muud kui Andrus Ansipit. Eestis on peale ideede ka karismaatiliste liidrite kriis – noori pole veel peale tulnud, vanad on aga kinni iganenud juhtimisstiilis. Ilmselt on kõige kergem IRL-il, kus tõsiseid liidreid on vähemalt kaks: Mart Laar ja Juhan Parts.
Üks äpardus teise järel
Rahvaliitu võib võrrelda mõne eestimaise tsirkusetuuriga, mis on täis äpardusi: kunagise iidoli kriminaalsüüdistus, ebaõnnestunud ühinemiskatse sotsidega, suvine lootus – kohe tuleb uus erakonna esimees, tuleb uus hingamine ja koos minnakse võidukalt valimistele.
Endise presidendi Arnold Rüütli ja veteranpoliitiku Arvo Sirendi asjaajamise tulemusel uus esimees Juhan Aare näol erakonnale küll saadi, kuid uue hingamise asemel langes Rahvaliit veelgi sügavamasse kriisi. Messia asemel tuli läbikukkumine. On kujuteldamatu, et erakonna esimees kannab partei raha – mis on tegelikult maksumaksja raha – oma firma arvele, sinna juurde veel muud skandaalid. Sama koleda mulje jättis erakonna esimehe ja peasekretäri avalik heitlus meedias. Tõsi, ega sotside avalik musta pesu pesemine viimaste kuude jooksul sugugi parem polnud.
Erakonnad andsid ootamatult mõista, et nad otsivad sisedemokraatiat. Aga kui seda tehakse 20 aastat pärast Eesti iseseisvumist, on midagi väga valesti.
Pole imeks panna, kui Rahvaliidu nui-neljaks-jätkamise põhjuseks oleks erakonna eesotsas olevate isikute kaine kaalutlus: kuni riigieelarvest raha tiksub, seni ka jätkame. Kui raha otsas, paneme putka kinni. Aga mida peavad tundma tavaliikmed, 9000 tublit inimest?
Oleks kahju, kui kaoks see Keskerakond, mida juhib Savisaar. Kahju oleks ka Rahvaliidu kadumisest. Eesti vajab maaparteid. Mitme erakonna olemasolu tasakaalustab poliitmaastikku. Aga erakond peab olema selline, et esimehe rinnaesine on puhas, asju aetakse nii avalikkuse kui ka liikmete jaoks selgelt ja sisedemokraatiat ei etendata, vaid see ongi olemas. Olgu tegemist mis tahes erakonnaga.
