Rahvas ei osanud juuniküüditamise mastaapi ette näha
-Kuidas lühidalt sõnastada, mis oli küüditamise eesmärk?
See oli ideoloogilisest vaenlastest lahti saamine. Ükskõik, milliseid erinevaid silte siin läbi aegade kleebitud on, siis asja olemus on läbi ja lõhki karistusoperatsioon.
-Kas küüditamine läks okupantide seisukohast plaanipäraselt ja nad võisid tulemusega rahul olla?
Juuniküüditamisega on asi keerulisem selles osas, sest aktsiooni kohta ei ole dokumente säilinud. Samas 1949. aasta küüditamisega on lihtsam, sest olemas ka teatav järelkaja.
Omaette märk on see, et 1941. aastal 1-3. juulini korraldati Lääne-Eesti saartel eraldi aktsioon, mis oli väga ulatuslik ning piirkonnast viidi ära üle tuhande inimese. See näitab, et esimesest juunikuisest lainest jäi midagi puudu.
Samuti kui vaadata, et küüditamisdokumendid olid ette valmistatud umbes 14 000 inimese ära viimiseks ning ära viidi umbes 10 000, siis näha on, et 4000 jäi plaanist puudu.
-Kas 1941. aastal võis võimul juba 1949. aasta küüditamine plaanis olla?
Kui vaadata NSVLi tervikuna, siis seal olid küüditamised pidev nähtus. See käis lainete kaupa. Võib-olla oli väike vahe sees sõjajärgselt, kuid 1947. oli näha, et see laine hakkab uuesti tõusma. Näiteks rahvavaenlasi järjest rohkem arvele võtma.
Kõigepealt hakkasid puhastused Leedust pihta, kus oli aktiivsem relvastatud vastupanu piirkond ning sealt liikus see edasi Läti ja Eesti suunas. Leedu jaoks oli 1948. aasta kõige suurem küüditamiste aasta ning kui 1949. aastal leidsid küüditamised aset kõigis kolmes Balti riigis, siis Leedus jätkusid sarnased aktsioonid 1951. aastani.
Ei tahaks sellises kontekstis sõna „vedama” kasutada, kuid võrdlusena tasub märkida, et Eestis ja Lätis oli kaks suuremat küüditamiste lainet aga Leedus tunduvalt rohkem.
-Kas rahvale tuli sellises mastaabis küüditamine 1941. aastal šokina või osati seda mingil juba varasemaid arenguid jälgides karta?
Juuniküüditamine tuli kindlasti šokina. Sõjajärgselt aga oli hirmupisik juba nii sees, et kõigest, mis natukenegi teistmoodi oli, igast võimalikust vihjest, loeti välja, et tuleb küüditamine.
Ühiskonnas oli 1940-1941. aastal arreteerimised üsna sagedased olnud, kuid inimesed otsisid põhjuseid, et miks need toimuvad. Siis selgitati seda sellega, et viidi ära ühiskondlikult aktiivsemaid inimesi. Näiteks sõjaväelasi, valitsustegelasi ja vallaametnikke. Levis arvamus, et nõukogude võimu puhastus on suunatud nende aktiivsemate inimeste pihte. Aga 14. juuni sündmused oli tõsine šokk. Seda ei ostatud arvata, et minnakse kohe perede kallale. Naiste, laste ja vanurite osakaal oli küüditatute seas väga kõrge.
Takkajärele võib muidugi tark olla ja mõelda, et Poola sündmuste valguses oli see aja küsimus, mil Eestis, teistes Balti riikides ja Lääne-Ukrainas küüditamine toimub. Pärast Molotov–Ribbentropi pakti viidi Poolast ühe aastaga ära 300 000 inimest.
