Ent sellised ennustused moonutavad toimivat demograafilist dünaamikat. Tulevikus ei oota meid mitte liiga suur, vaid hoopis liiga väike rahvastiku kasv.
Arenenud maades on sündimus väike olnud juba mõnda aega, kuid nüüd kahaneb see kiiresti ka enamikus arengumaades. Hiinlased, venelased ja brasiillased ei suuda enam end taastoota, indialastel sünnib aga palju vähem lapsi. Tõepoolest, maailma sündimus langeb pisut rohkem kui kümnendiga taastootmismäärani. Elanikkond võib kasvada küll veel sajandi keskpaigani, ennekõike tänu eluea kasvule, kuid kui rääkida taastootmisest, siis meie liigi levik enam ei laiene.
Summaarne sündimuskordaja (naise kohta elu jooksul elusana sünnitatud laste arv) on enamikus arenenud maades tugevalt alla taastootmismäära. OECD riikide keskmine on 1,74 ringis, kuid mõnes riigis, sealhulgas Saksamaal ja Jaapanis, sünnib naise kohta 1,4 last. Viimaste aastate suurim langus on toimunud arengumaades. Summaarne sündimuskordaja oli Hiinas ja Indias 1950. aastal vastavalt 6,1 ja 5,9. Nüüd on see Hiinas  ühe lapse poliitika tõttu 1,8, Indias aga kiire linnastumise ja ühiskonna hoiaku muutumise tõttu 2,6. 

Langus tuleb kiiremini

Hiina ja India edasist sündimust võib vähendada veel üks faktor. Hiina rahvaloendus osutab, et iga 100 tüdruku kohta sünnib 118,6 poissi. Samamoodi on Indias suhe 110 poissi 100 tüdruku kohta, kuigi piirkondlikud kõikumised on suured. Võrrelge seda loomuliku tasemega, milleks on 105 poissi 100 tüdruku kohta. Kõrvalekallet peetakse tavaliselt kultuurist tingituks, sest eelistatakse poisse. Tulevane naistenappus osutab, et mõlema maa rahvastiku taastootmisvõime on väiksem, kui kohandamata sündimuskordaja osutab. Kui võtta arvesse sugude suhet, võivad hiinlased olla taastootmismäärast väga kaugel ja indialased ainult napilt üle selle.
Hiina vananeb väga kiiresti ja tema tööealine elanikkond hakkab vähenema juba mõne aasta jooksul. Ühe lapse poliitika lõdvendamine võib anda väga pikas perspektiivis mõningaid tulemusi, kuid Hiina on juba ületanud murdepunkti, mille on tekitanud paigast nihkunud sugude tasakaal ja elanikkonna väga vildakas vanusestruktuur.  
Niisiis peab Hiina tulevikus turult tagasi tõmbama üha rohkem naissoost tööjõudu ja andma neile aega lapsi sünnitada ja nende eest hoolitseda. Isegi kui Hiina sellega hakkama saab, tähendab see tööjõu vähenemist, samal ajal kui võimalikud hüved saabuvad alles 25 aasta pärast.
Ameerika Ühendriigid on üks väheseid arenenud maid, mille tööjõud tänu suhteliselt avatud immigratsioonipoliitikale suureneb. Kuid see võib muutuda, kui tööjõu lähteriigid saavad rikkamaks ja elavad üle sündimusmäära languse. Seega peavad paljud arenevad maad mõtlema, kuidas hoida inimesi tööl ka seitsmekümnendates eluaastates.
India, ainus suure majandusega maa, mille tööjõud ka järgmise kolme kümnendi jooksul piisaval määral kasvab, võib osalt tasakaalustada teiste suuremate majanduste eeldatavat langust. Kuid kuna sündimusmäär väheneb ka seal, siis praegune suundumus osutab, et India elanike arv stabiliseerub 2050. aastate alguseks 1,55 miljardil. See on terve kümnend varem – ja 170 miljonit inimest vähem –, kui ennustab ÜRO.
Kõike seda arvestades on tõenäoline, et maailma elanikkond jõuab oma tipptasemele, üheksa miljardini, 2050. aastateks, pool sajandit varem, kui üldiselt arvatud. Kuid sellele järgneb järsk langus. Võiks väita, et see on hea, kui arvestada planeedi piiratud kandevõimet. Kuid kui demograafiline dünaamika muutub, seisab maailm silmitsi juba teistsuguste probleemidega.

© Project Syndicate, 2011
Tõlkinud Priit Simson