Rahvuse säilitamise nõue pole ajale jalgu jäänud

Põhiseaduse preambulis sätestatud eesmärk annab võimaluse teha kodumaise kultuuri hüvanguks kõike, mida vahendid lubavad.

Eesti Vabariigi põhiseadus on tõstnud rahvuse, keele ja kultuuri säilitamise tähtsale kohale, kohe preambulisse ehk sissejuhatavasse ossa. Paljude riikide põhiseaduses preambulit pole, meil see on ja rahvuse, keele ning kultuuri säilitamise konkreetne eesmärk on sinna sätitud rahva algatusel ja ülimuslikul soovil. Seadusandluse seisukohalt ei saa meie preambulit vaadata lihtsalt kui õigusakti sissejuhatust, vaid tegemist on ühise olemise reeglistiku alustalaga, mille abiga ja mille tõttu luuakse ning rakendatakse õigust.

See, kas eesti rahvuse läbi aegade säilitamise põhiseaduslik ülesanne teeb meie riigi liiga rahvuslikuks ja natsionalistlikuks, on omamoodi hell küsimus. Laulusõnade järgi on eestlane olla uhke ja hää, aga kas seadus annab eesti rahvusest isikule eeliseid teiste rahvuste ees? Vastus on põhiseaduses endas: § 12 selgitab kategooriliselt, et seaduse ees on kõik võrdsed, sealhulgas olenemata rahvusest. Eestlased kui isikud ja neile kuuluvad juriidilised isikud on nii oma õigustes kui ka kohustustes võrdsed võrdsete seas. Näiteks ei anna äriühingu rahvuslikuks kompaniiks nimetamine mingit õigust erikohtlemiseks isegi juhul, kui tunneme ta vastu sügavaid rahvuslikke tundeid. Pigem vastupidi, sellise kompanii pidajad peaksid järgima kõrgemaid moraalseid kohustusi Eesti rahva ees.