Rahvuslik alaväärsus
Paul Johansenil oli hüpotees, et baltisakslased proovisid juba 13. sajandist luua pilti eestlastest kui rumalast, julmast, kangekaelsest, vargustele kalduvast ja end ise valitsema võimetust rahvast.
Et vähemalt mõned saksa ringkonnad midagi taolist üritasid, on teatava piirini tõsi. Nii rääkis Läti Henrik 1227. aastal eestlaste rumalusest ja jutustas mõnuga, kuidas eestlased olevat päikesevarjutuse puhul uskunud, et jutlustaja Theoderic on päikese alla neelanud. Taolisi, kommunikatsioonihäirest või pahatahtlikkusest tekkinud lugusid leidub eestlaste kohta kõigist sajandeist.
Vaesed ja viletsad. Rumaluse, pahelisuse ja jumalasalgamisega paralleelselt kirjeldatakse eestlasi sageli vaeste ja viletsatena. Eriti paistsid silma mitmed 16. sajandi humanistid, kes ilmselt heade kavatsustega lasid käibele naeruväärseid väljamõeldisi talupoegade viletsusest. Sebastian Münsteri kuulsa “Kosmograafia” teises väljaandes 1550. aastal ilmus eesti talupoegade kohta väide, et kui ta ära jookseb ja landsknechtide poolt kätte saadakse, raiutakse tal üks jalg maha. “Nad söövad aganaleiba ja sellist toitu, missugust meie juures isegi sead ei pea õgima ”
Vana-Liivimaa tegelikkus oli humanistide haledatest kirjeldustest erinev. Jala maha raiumise rumaluse oli Münsteri kirjasaatja välja mõelnud üksjalgadeks kutsutud talupoegadest, kes olid isiklikult vabad ja saanud nime kohustusest teha mõisas üks jalapäev tööd nädalas. Aganaleiba võidi näljaajal süüa, aga on teada, et veel vähemalt Liivi sõja eelõhtul pidasid talumehed mitmepäevaseid uhkeid pulmapidusid või kirikulaatu rohke söögi-joogiga ja sageli koos omakandi sakslastega.
Muidugi üritas aadel maal võimu maksma panna. Selleks oli vaja näidata talumehi rumalate ja viletsatena. Humanistid aitasid asjatundmatu haletsemisega aga pigem kaasa kestvate eelarvamuste kujunemisele kui eestlaste olukorra parandamisele. Nimelt näitavad paljud allikad, et suhtumine “eesti talupoeg on vaene ja vilets” muutus üldiseks varem kui talupoeg tegelikult vaeseks sai. Samas nähtub ka, et need eelarvamused ei kandunud alaväärsuskompleksina eestlastesse sugugi nii massiliselt. Liiga sageli esineb lugusid, kus sakslaste asjaselgitus eestlase kohtlusena on tegelikult olnud eestlaste irvitamine sakslaste üle.
Poliitiline iroonia. Eestlaste poliitiline ja sotsiaalne iroonia on oluliselt vanem kui esimesed Stalini-naljad suvel 1940. Sest milleks võiks veel pidada 1223. aastal Tartu eestlaste tegu, kes panid preester Hartvigi härja selga istuma, “kuna ta oli niisama rasvane” ja viskasid siis liisku, kas ohverdatakse härg või preester. Preester lasti vabaks, aga Läti Henrikul oli arusaadavalt raskusi sellest naljast arusaamisega.
Kui üks vangistatud Liivimaa aadlik kohtas Liivi sõja ajal Ivan Julma vanglas eestlast ja küsis, kus tolle hambad on, sai ta arusaamatu vastuse. Eestlane ütles tõsise näoga, et käis Blocksbergi mäel (ilmselt siis koos teiste nõidadega), kus ühes katlas keedeti sakslaste jaoks eraldi leent. Ta proovinud seda leent maitsta ja kuradist leemeliigutaja löönud tal kulbiga hambad välja. Aga vene vangis olevat nagu taevariigis, kõiki koheldakse seisusele vaatamata ühtmoodi.
Palju on räägitud Pühavaimu pastor Georg Mülleri kurtmisest koguduse viletsa lauluoskuse pärast. Kui neid rumalusenäiteid lähemalt vaadata, selgub, et viletsasti tõlgitud laulutekstide üle visati lihtsalt nalja. Tegu on sama nähtuse rootsiaegse versiooniga, kui mõnisada aastat hilisem ENSV hümnirida “töö suuga tehass” “töös huuga tehas” asemel.
Näiteid on palju, kuid ajalugu tõestas, et vaatamata saksa kirjameeste pingutusele polnud eestlaste alaväärsuskompleks 20. sajandi alguseks siiski nii kinnistunud, et poleks suudetud võita Vabadussõda ja luua oma riik. Mõned eelarvamused võeti siiski omaks. Nii tegi Carl Robert Jakobson tuntuks 700-aastase orjaöö motiivi, mis ei arvesta üldse, et pärisorjus kui nähtus kujunes Eestis osaliselt välja alles 16. sajandi alguseks, ehk osalinegi juurutamine võttis 300 aastat. Et eestlaste olukord paranes märgatavalt Rootsi ajal ning tõeline ja enam-vähem üldine, kooliõpikus loetud pärisorjus kestis umbes Põhjasõjast kuni 1806-1809 aastani.
Kui sakslased ei suutnud läbi eestlase paksu naha kestvat alaväärsuskompleksi luua, olid venelased sel alal 50 aastaga edukamad. Äraspidisel moel hakkasid kommunistid propageerima sarnast hoiakut eestlastesse kui omaaegsed balti aadlikud. Eestlased olevat 700 aastat olnud viletsad, nälginud ja pideva sakslaste peksu all pärisorjad. Ja siis 20 aastat imperialistide vägivalla alla. Alles nõukogude võim vabastas eestlased “700-aastasest orjaööst”, millega lõpetati töö, mida alustas vürst Vjatko. Midagi on sellest muinasjutust meile külge jäänud.
Vanad kompleksid. Uues vabaduses ujuvad ajaloo farsina pinnale vanad eelarvamused ja kompleksid. Märgatav osa eestlasi on võtnud omaks vaenulike balti-sakslaste hoiaku, mis ühes 19. sajandi alul ilmunud “Konversatsionlexikonis” käis nii: “Eestlased on väike, aga varastamislembeline rahvas Läänemere idarannikul”.
Laialt on õigeks peetud nii sakslaste kui sovjeetide poolt propageeritud hoiak, et eestlased ei suuda end ise kaitsta. Sealt on jõutud arvamuseni, et Eesti kaitseväge pole vaja. Üsna lähedal ollakse arvamusele, et kui eestlane on majanduslikult edukas, on ta varas. Ja vähemalt eesti rahva juhid on kättemaksuhimulised, julmad ja jultunud (“ei hooli rahvast”) ning elavad metsikut ja ebamoraalset elu. Nagu 13. sajandi paganad või 16. sajandi eesti talupojad tollaste kirjameeste silmis.
On ka vastupidiseid reaktsioone. Sellisel juhul lööb alaväärsuskompleks välja pöörases idees, et eestlased on nii head, et me peame kõigest ümbritsevast täielikult isoleeruma. Umbes nagu Läti Henriku aegsed saarlased üritasid ristiusu kristlaste jumalakujuna merd mööda Saksamaale tagasi saata, üritatakse nüüd tõemeeli sõdida kõige rahvusvahelisega. Ainult et kui 800 aastat tagasi katsusid semgalid sakslaste kivilinnuseid köite ja härgadega ümber kiskuda, jäid nad igaveseks ajaks kultuurrahvaste naerualuseks.
Nüüd, mil hulk tõsiste nägudega mehi räägib aasta enne väga tõenäolist NATO-kutset, et riigi iseseisvus tähendab omandi riigistamist, rahvusvahelisest elust isoleerumist, kaitseväe vähendamist ja kaitsepoliitika asendamist läbirääkimistega, tundub alul, et hea nali. Kui aga selgub, et mehed on vähemalt sama tõsised kui kõige tõsisem seakasvataja, tekib tunne, et ehk oli neil 16. sajandi humanistidel ja baltisakslastel siiski õigus. Ja et Friedrich Kruse ei kirjutanud 1846. aastal mitte asjatult: ”tõsi on see, et ühelgi teisel Euroopa rahval ei ole nii vähe vaimuvilkust kui eestlastel, ja sedagi ilmutavad nad ainult kehaliste vajaduste rahuldamisel”. Aga need köitega semgalid hakkavad selle kõrval jätma päris arukat muljet.
