Link kopeeritud!

RAIK-HIIO MIKELSAAR: Haridust devalveeriv seaduseelnõu

 (87)

RAIK-HIIO MIKELSAAR: Haridust devalveeriv seaduseelnõu
EPL

Riigikogu kultuurikomisjoni esimees Peeter Kreitzberg analüüsis artiklis „Põhikool ja gümnaasium lahku. Kuidas?” (EPL, 23.11) aasta aega menetluses olnud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu, mida nimetatakse ka põhikooli ja gümnaasiumi lahutamise seaduseks.

Kui see eelnõu Eestis ellu viidaks, mõjuks seadus meie koolisüsteemile pärssivalt, võib-olla tekitaks koguni hariduskatastroofi.

Ümberkorraldusel on kaks aspekti: gümnaasiumide arvu vähendamine ja põhikoolide reformimine. Gümnaasiumi säilitamise piiriks saavat 120 õpilast. Praegu Eestis olevast 230 gümnaasiumist satuksid löögi alla ligikaudu pooled. Uue seaduse kehtima hakkamisel pühitaks meie maa- ja linnapiirkondades kaardilt üle saja haridus- ja kultuurikeskuse. Mitmel pool peaksid õpilased õppetöö jätkamiseks hakkama iga päev sõitma üle 30 kilomeetri kaugusel asuvasse kooli. On arusaadav, et paljud loobuvad sel juhul haridustee jätkamisest. Kas ei oleks mõttekam sadakonna õpilase jooksutamise asemel säilitada senine haridus- ja kultuurikeskus ning kvaliteetse õppetöö tagamiseks tuua aeg-ajalt kohale kümmekond täienduskursust andvat kõrgtasemel pedagoogi? Kui õpilaste arv langeb tõesti alla „kriitilist massi”, saavad  lapsevanemad ja õpetajad olukorra tõsidusest ju aru ning koolide liitmise küsimus leiab optimaalse lahenduse kohaliku omavalitsuse tasemel. Milleks peaks siin riik niigi tundlikus valdkonnas seadusega vägivaldselt sekkuma?     

Õppetase langeks

Kreitzbergi arvates „peaks põhikool looma õpilastele eeldused palju laiemate valikute tegemiseks: kas jätkata õpinguid kutseõppes, gümnaasiumis või alustada töömeheteed”. Kuidas siis luua niisuguste eeldustega õppeasutus, mida haridus- ja teadusministeeriumis kutsutakse „tugevaks põhikooliks”? Kuna riigikogu kultuurikomisjoni esimehe arvates seni põhikoolides „aineõpetusele osutatav rõhk on liiga suur, tähelepanu isiksuse arendamisele ja väärtuskasvatusele aga kasin”, siis on haridusreformijatel nähtavasti kavas sisulise õppetöö mahtu vähendada. Selleks pakub Kreitzberg välja järgmise abinõu: „Põhikoolis peaksid õpetama üldjuhul ainerühmade õpetajad, gümnaasiumis aga ühe-kahe aine õpetajad”. Tekib küsimus: kas selles seisnebki põhikooli gümnaasiumist lahutamise mõte, et seal õppimise mahtu ja taset langetada?

Loe veel

Kuna Kreitzberg ei maini oma artiklis põhikoolide või nende klasside diferentseerimist, siis tuleb oletada, et kõiki põhikoole on reformimisel kavas lüüa ühe vitsaga. Kas keegi oskab seletada, kuidas on võimalik ühes ja samas klassis tagada ühel ajal edukat ettevalmistust gümnaasiumi astumiseks, kutsekoolis õppimiseks ja töömehetee alustamiseks? Kõiki lapsi nõukoguliku nivelleerimismalli järgi koheldes kaotavad kõik: gümnaasiumisse astujad ei saa piisavalt aineõpetust, kutsekooli ja tööle minejad aga on sunnitud omandama teadmisballasti, mida neil kunagi elus vaja ei lähe.

Mitut tüüpi põhikoolid

Eelkirjeldatud tugevaid põhikoole, mis asuvad gümnaasiumidega võrreldes eraldi hoonetes, võiks kutsuda  kutsepõhikoolideks. Need oleksid orienteeritud kutse- ja ametiõppele ning paikneksid eelkõige kutsekoolide läheduses ja tööstusrajoonides. Aineõppe asemel oleks neis esiplaanil käeliste ja tehnoloogiliste oskuste arendamine ning konstruktoriteabe andmine.

Hoopis teist tüüpi õppeasutusteks oleksid gümnaasiumi-põhikoolid, mille põhiülesandeks on ettevalmistus gümnaasiumisse astumiseks. On loomulik, et neis on aineõpe aukohal ja nad asuvad gümnaasiumidega sama katuse all.

Kolmandaks õppeasutuse tüü­biks võiks olla universaalpõhikool, milles on ühendatud kut­se- ja gümnaasiumi-põhikoolide funktsioonid. Need paikneksid väikeste (maa-)gümnaasiumide juures. Regionaalolukorrast tingitud vajadus õpetada nii gümnaasiumisse kui ka kutsekooli astujaid, lahendataks klasside eristamise teel: ühes paralleelklassis toimub õppetöö vastavalt kutsepõhikooli ja teises gümnaasiumi-põhikooli profiili alusel.

Gümnaasiumi-põhikoole võiks olla kahte alatüüpi. Esimeseks neist on Miina Härma gümnaasiumi ja prantsuse lütseumi tüüpi õppeasutused – nn eliitkoolid, mille esimestesse klassidesse võetakse lapsi õppima sisseastumiskatsete alusel. Tegemist on andekate, võimekate ja töökate laste selektsiooniga keelesüvaõppe korraldamise kattevarjus. Kuna seni pole olnud teist tüüpi koole, mis tagaksid sellistele lastele sobivat õppekeskkonda, on eliitkoolidel seniajani kõrge prestiiž. Lapsevanemad soovivad iga hinna eest oma võsukesi neisse õppima saada. Ja tõepoolest, lapsed koos vanematega pingutavad end juba eelkoolieas ja üldine haridustase tõuseb sõltumata sellest, kas eliitkooli sisse saadakse või jäädakse selle ukse taha. Gümnaasium kuulub eliitpõhikoolide juurde, kuigi sinna pääsemiseks toimub eraldi konkurss.  

Teist tüüpi gümnaasiumi-põ­hikool on alles kujunemisjärgus. Seda võiks nimetada 21. sajandi kooliks, valikkooliks (Jüri Vene termin) või ühtluskooliks (Jüri Ginteri termin).

Selle kooli esimesse klassi võetakse sisseastumiseksamiteta vastu ümbruskonna õpilasi ja (kolmandikus või pooles ulatuses) ka muude ringkondade lapsi, kellest vanemad loodavad kasvavat gümnaasiumisse ja ülikooli astujaid. Vastuvõtmise järel testitakse õpilaste võimeid ja arenguastet. Selle alusel jagatakse neid õpperühmadesse ja organiseeritakse tipptasemel diferentseeritud õpet. Selline põhikool paikneb gümnaasiumi juures (sees), mille ühe-kahe aine õpetajaid rakendatakse ka algklasside õppetöösse. Sisseastumiskatseid ei korraldata neis õppeasutustes ka gümnaasiumisse õppima siirdumisel. Seda tüüpi koolide pluss on kodulähedus. Ühtluskooli arenguteele on asumas näiteks meditsiini- ja loodusõppekallakuga Tartu Tamme gümnaasium, mis on diferentseeritud kõrgtasemel õppetöösse kaasanud kooli väljapaistvamaid vilistlasi ja arendanud koostööd kõrgkoolide ja välisriikide koolidega.

Lähtudes eeltoodust, teen riigikogule ettepaneku lõpetada hariduse devalveerimisele viiva põhikooli ja gümnaasiumi lahutamise seaduse eelnõu arutelu. Haridusjuhtidel tuleks keskenduda põhikoolide diferentseerimise ja gümnaasiumide regionaalse tugevdamise ning põhikoolidega integreerimise probleemide lahendamisele.

Kuna ühiskonda, ka vähemvõimekaid ja mahajääjaid, viivad edasi eelkõige gümnaasiumi- ja kõrghariduse omandanud andekad ja töökad inimesed, tuleks tähelepanu pöörata gümnaasiumi-põhikoolide arendamisele. Õppetaseme langetamise asemel tuleks seda hoopis tõsta. 

Varem samal teemal:

Peeter Kreitzberg „Põhikool ja güm­naasium lahku. Kuidas?”, EPL 23.11; Sulev Valner „Keskharidus riiklikuks”, EPL, 02.12

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare