Link kopeeritud!

Raili Mäll: järjest rohkem lapsi vajab logopeedi

 (1)
Raili Mäll:  järjest rohkem lapsi vajab logopeedi
EPL

Järjest rohkem lapsi vajab logopeedi abi. Selle põhjused on teleri vaatamine ja vanemate ajanappus, mis ei võimalda lastega piisavalt suhelda.

 •• Aina rohkem räägitakse lastel esinevatest kõnehäiretest. Kas need on siis kuidagi aja jooksul sagenenud ja muutunud?

Üle-eestiline statistika laste kõneprobleemide sagedusest meil kahjuks puudub. Minu enda 11-aastase töökogemuse ja mu kolleegide väidete põhjal kaldun siiski väitma, et järjest rohkem jõuab logopeedi juurde neid lapsi, kes vajavad üldist kõnearendust, kui neid, kel on raskusi mõne hääliku hääldamisega.

••  Kas ma saan õigesti aru, et raskem viga on kõne arenematus?

Just, põristav r või susisev s on n-ö iluviga, aga ka seda on mõttekas korrigeerida, sest see võib tulevikus saada määravaks näiteks ametivalikul. Kõne arenematus on aga see, kui laps vahetab näiteks sõnas omavahel häälikud ära, näiteks s-i asemel ütleb t-tähe, ehk muudab oma jutu kodeeritud tekstiks –  sellest on võõral raske aru saada ja lapsel endal on raske kirjutama õppida. Tavaliselt on lapse suhtlus, sõnavara ja grammatika samuti kehvemad kui eakaaslastel.

•• Nii et kõnehäire mõjutab ka kirjaoskust?

Mõne hääliku puudumine või asendamine teisega võib üle kanduda ka kirjalikku kõnesse ja põhjustada täheasendusvigu õigekirjas. Lugema ja kirjutama õppimine on raske vaimne tegevus ning kõne arengu probleemidega laps vajab süstemaatilist logopeedilist abi lugemise ja kirjutamise eeloskuste omandamisel. Kui ma ei oska end väljendada või teen seda ebatäpselt, siis kuidas ma peaksin oskama seda õigesti kirja panna?

•• Kas sellise kodeeritud teksti puhul pole vastutavad lapsevanemad, kes vastavad lapsele nende väljamõeldud keeles?

Vahel on vaja meelde tuletada küll, kui me näeme, et vanem tuleb oma „opa” või „kätuga” ja laps on  võimeline ütlema „palun sülle” või „anna käsi”. Üleüldse ei peaks vanem juba kolmeaastase lapsega mingisugust titakeelt rääkima. On juhuseid, kus vanem läheb ka lapse sõnamoondusega kaasa ja arvab, et see on naljakas või vahva.

•• Mis siis ikkagi on teie arvates kõnehäirete sagenemise põhjused?

Ühelt poolt jõuab meie juurde palju rohkem lapsi tänu lapsevanemate teadlikkuse kasvule ja logopeedide teavitustööle. Teiselt poolt aga võidetakse tänu edusammudele meditsiinis elule järjest rohkem lapsi, kellele varem elulootust ei antud. Paraku kaasnevad osal nimetatud lastest keerulised tervisehädad, sealhulgas esineb palju logopeedilist abi nõudvaid kõneprobleeme.

•• Aga kas tavaliste laste väljendusoskus on mõjutatud vanemate kiirest elutempost, nii et neil pole aega lastega suhelda ja õhtul pannakse lapsed teleri ette multifilme vaatama?

Eneseväljendusoskus on rohkem pedagoogide hinnang, et lapsed ei loe enam nii palju raamatuid ega räägi omavahel. See kõik on aga spekulatsioon, me ei saa seda millegi põhjal kindlalt väita. Väiksemate puhul võib olla tõesti nii, et kui lapsed mängivad arvutimänge, ei põrista nad oma rongidega või tüdrukud ei laula enam oma nukkudele.

Muidugi on vanema tegelemine lapsega väga oluline tegur kogu lapse arengus, seega ka kõne arengus, eneseväljendusoskuses. Kõik laste arengut toetavad spetsialistid näeksid parema meelega, et liigne arvuti või teleri ees veedetud aeg oleks lapsel sisustatud hoopis pereliikmetega suhtlemise, mängimise, raamatute (ette)lugemisega.

•• Kas rohkem vajavad abi poisid või tüdrukud?

Poisse on alati olnud rohkem. Seda aastast aastasse. Aga see tuleneb tavaliselt sellest, et poistel ongi areng veidi aeglasem.

•• Kui suurest abivajajate arvust me ikkagi räägime?

Mingisugustest üle-eestilistest arvudest ei oska jällegi rääkida. Samas näitab Tallinna haridusameti tehtud uuring, et 2010. aastal Tallinna lasteaedades käivatest logopeedilist abi vajavatest lastest sai seda vaid 54%. See on ikka väga-väga palju muret tekitav arv, sest see tähendab ju, et pool lastest on jäänud abita! Sellepärast peabki rõhutama varajase märkamise olulisust. Kui logopeedilt abi tullakse otsima hiljem, on vead juba kinnistunud. Ja kui lapse kõne ei ole eakohane, ei ole ta ka kooliküps.

•• Kui palju neid lapsi üldse on, kes abi vajaksid?

Loe veel

Kui meie hakkame last hindama, siis lähtume teatud kriteeriumidest. Samas areneb iga laps erinevalt, seega ei ole need mingid karmilt paika pandud reeglid. Lihtsalt lapsel peaksid olema teatud vanuses teatud arengutunnused. Neid lapsi, kes keskmistele tunnustele ei vasta, on laias laastus veerand – 15–30 protsenti.

•• Kuidas lapsevanem aru saab, et laps on arengus maha jäänud või et kõik pole päris korras?

Kõige kindlam on tulla logopeedi konsultatsioonile, sest vanemaid on mitmesuguseid – mõned on ülehoolitsevad ja pabistavad ka siis, kui nende kaheaastane ei häälda veel korralikult r-i, aga tihti jäädakse ka hiljaks. Tullakse ja räägitakse, et „me loeme koos raamatuid ja räägime”, aga vahel sellest ei piisa, sest pikad laused, mida laps ei suuda korrata, ei aita last kõne arengus edasi. Muidugi kulgeb iga lapse areng mõnevõrra erinevas tempos, kuid kõne arengus on teatud seaduspärad ja vanuselised tunnused, mida tasub silmas pidada.

Soovitan lapsevanematel tutvuda Merit Hallapi ja Marika Padriku koostatud väga hea käsiraamatuga „Lapse kõne arendamine”. Keel on nagu iga teine lihas, mida arendama peab, ja sellepärast on erinevate häälikute õigeks sättimisel vajalik suu- ja keelelihaste tugevdamine ja treenimine.

•• Ütlesite, et lapsed jõuavad teie juurde liiga hilja. Mis vanuses siis tulema peaks?

Kahjuks on tihti nii, et logopeedi juurde jõutakse esimest korda alles neljandal eluaastal, aga siis selgub, et tööd oleks pidanud alustama juba varem. Logopeedilt võiks nõu küsida, kui kaheaastase lapse sõnavara piirneb nelja kuni kaheksa sõnaga ega kipu sugugi kasvama ning laps ei kasuta grammatiliselt vormistamata lausealgeid (nt emme opa; aua tudu). Kolmeaastase lapsega tuleb logopeedi juurde pöörduda, kui ta ei väljenda ennast kolme- kuni viiesõnaliste lihtlausetega, ei kasuta käände- ega pöördelõppe. Kolmeaastase lapse jutt peaks üldjuhul olema arusaadav ka võõrale inimesele. Kolmeaastase lapse puhul loetakse normiks, kui tal ei õnnestu r-, s-, k-, õ- ja ü-hääliku hääldus. Nelja-aastasel lapsel peaks õnnestuma kõigi häälikute õige hääldus. Kuni viienda eluaastani on ka r-hääliku asemel l-i ütlemine normaalne ja sellepärast muretsema ei peaks.

•• Kas lapsed jõuavad ka arstide soovitusel teie juurde? Näiteks perearsti juures käiakse lastega ju tihti kontrollis.

Jah, eks näiteks lastearstid oskavad ravivajadust ja niisama aeglasemat arengut paremini eristada. Kui perearstidest rääkida, siis neid on muidugi mitmesuguseid. See on ju igal pool tavaline, et head märgata on raskem, ja seega kui perearst lapsevanemale logopeedi soovitab, tundub see meile enesestmõistetava sammuna. Teisalt on mitmeid kordi tulnud meile lapsevanemad – jällegi liiga hilja –, kes väidavad, et just perearst soovitas neil oodata, küll laps ise järele jõuab.

•• Kuidas siis perearstide teadlikkust suurendada?

Meie soov oleks, et kui laps käib enne lasteaeda minekut üldtervisekontrollis, siis ta käiks läbi ka logopeedi juurest. Kas kindlustada logopeediline lauskontroll perearstiteenuse raames või kuidagi teisiti, on praegu riiklikult otsustamata. Kuuldavasti sotsiaal- ja haridusministeerium sellega tegelevad. Mida süsteemsemalt on logopeedid üle Eesti jaotunud ja mida varem saame lapse üle kontrollida, seda vähem raha kulub riigil ju tulevikus. Hiljem, kui lapsel on vead süvenenud, hakkame tegelema tulekahju kustutamisega, mis nõuab palju rohkem aega ja raha. Fakt on see, et kui laps ei ole kõneliselt arenenud, siis tekivad neil koolis kohe raskused.

•• Aga ravijärjekorrad? Eralogopeedi vastuvõtt on ju kallis?

Jah, polikliinikutes töötavatel logopeedidel on pikad järjekorrad ja logopeede töötab meditsiinisüsteemis üldse vähe. Ainult üksikud lapsevanemad on võimelised eralogopeedi teenuse eest maksma, iga kord kokkulepitud ajal last sõidutama, töölt ära tulema… Väga paljudel ei ole see võimalik. Lasteaias toimuv logopeediline abi on kõige sobilikum vorm kõigile osapooltele: lapsele, lapsevanemale ja logopeedile. Paraku kõigis lasteaedades logopeedi ei ole.

Põhimure on, et oleme riiklikult tunnustamata – logopeedid kui tugisüsteem on omavalitsuste rahastada.

Lapsed on jäetud omapead

••    Koolilogopeed tegeleb lastega, kellel on kirjutamis- ja lugemisraskused, kõne arenguline mahajäämus, häälduspuuded või mõni muu kõnehäire.

••     See, milline laps koolilogopeedi abi vajab, selgitatakse välja 1. klassi kooliaasta alguses, sest kõnespetsialist oskab juba kooliastuja puhul näha ohumärke, mis viitavad tekkivale lugemis- ja/või kirjutamisraskusele, ning õigeaegse abiga probleeme leevendada või koguni vältida.

••    Koolilogopeed Marika Mällo arvates on probleemide koolis jätkumise põhjus tihti see, et lapsed ei saa lasteaias õigeaegset ravi, sest paljudes omavalitsuste rahastatavates lasteaedades on logopeedide töötunde vähendatud või on nad hoopiski koondatud. Ja kui vanemad ei suuda eravisiitide eest tasuda, lasteaias aga logopeedi pole ja polikliinikus on järjekorrad pikad, siis laps ei ole enne kooli abi saanudki. Ka Mällo juurde on jõudnud lapsi, kellel puudub kõnes mõni häälik, on välja kujunenud vale hääldus või on neil mõned muud kõneprobleemid. Siis vanemad ütlevadki, et nad ei saanud või lasteaias ei olnud logopeedi. Osa vanemaid harjub oma lapse kõnega, sest on kuulnud teda kogu aeg ühtmoodi kõnelemas. Üks vanem aga ütles, et kui ta lapsega televiisorit vaatab, siis seal ju paljud „põrisevad” ja see teda ei häiri. Sellisel juhul logopeed  lapsega tegelema ei hakka, sest lapsevanem peab jätkama lapsega tööd kodus ja järgima logopeedilt saadud nõuandeid.

••    Paljud koolilogopeedid töötavad juba praegu ülekoormusega, sest abi vajavate laste hulk on suurenenud. Olukord ei näi kuidagi paranevat, sest näiteks uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse järgi on logopeedid koolitöötajate miinimumkoosseisust üldse välja jäetud ning nende töökoha säilimine sõltub kooli juhtkonna ja omavalitsuse rahastamisvõimalustest. Samal ajal aga on seaduses kirjas punkt, et kool peab tagama lapsele logopeedilise abi.

••    Teise põhjusena toob koolilogopeed esile laste koduse olukorra muutumise viimaste aastate jooksul. Varem tegelesid vanemad oma lastega rohkem, üksteisele loeti raamatuid ette ja arutleti nende üle. Nüüd aga on lapsed jäetud omapead. Veelgi enam, lapse peamine suhtlus toimub internetis, kus oluline on ainult edastatav sõnum, mitte see, kas see on ka õigesti kirjutatud. Paljudes peredes käib näiteks üks vanem tööl välismaal ja teine töötab vahetustega Eestis. Vanemate vastus küsimusele, miks nad oma lastega ei tegele, on lihtne: pean tööl käima ja peret toitma, pole midagi parata; tööajad ongi just sellised ja mul ei ole valikut.

••    Lapse kesiste kirjutamis- ja lugemisoskuste põhjus võib olla vähene õppimine-harjutamine koolieelses eas, aga ka tema võimetest tulenev aeglane ja raskendatud lugemisoskuse kujunemine.

•• Lugema õppides võivad raskused avalduda tähekujude meeldejätmisel, lähedase kujuga tähtede (m-n, b-d jt) segi ajamisel. Samuti on lapsel raske sõna kokku veerida, tajuda seda kui tervikut ja mõista tähendust. Sagedasemad vead on tähtede ärajätmine, sõnalõppude valesti lugemine, vältevead ja ka sõna täielikud moonutamised. Valesti loetud sõna või lause moonutab mõtet. Näiteks sõltub just sõnalõpust sõna või isegi lause tähendus. On ju oluline, kas lugeda ei näe prillideTA või prillideGA. Osa õpilasi suudab küll teksti üsna soravalt ja õigesti lugeda, kuid ei saa aru loetu sisust. Sellisel juhul on raske vastata küsimustele või jutustada teksti ümber, samuti teha loetu põhjal järeldusi. Sageli on õpiraskused mitmes õppeaines põhjustatud just sellest, et laps ei saa aru tekstide sisust. Näiteks võib ta osata küll arvutada, kuid jääb hätta tekstülesannete lahendamisega, kuna teksti mõistmine on raskendatud.

••    Kirjutamisraskusega õpilaste kõige tõsisem probleem on see, et laps ei oska kirjutamisel valida ühe- või kahekordset, nõrka või tugevat tähte. Eriti raske on sulghäälikute (g, b, d, k, p, t) õigekiri. Kui laps on kirjutanud sõna valesti, ei oska ta viga ise leida ega parandada. Näiteks kirjutades lause „Mäni all oli sata tilukest käppi” loeb laps seda: „Männi all oli sada tillukest käbi”.

••    See, kui kaua peab laps koolilogopeedi juures käima, oleneb lapse eripärast, tema raskuse spetsiifikast ja ulatusest. Mõni laps saab abi lühikese aja jooksul, teine vajab tuge põhikooli lõpuni. Järjepidevat logopeedilist abi saanud õpilast võib põhikooli emakeeleeksamil hinnata leebemalt vastavalt kooli hindamisjuhendile. Ka III ja VI klassi emakeele riiklike tasemetööde hindamisel arvestatakse seda, et laps käib logopeedi juures. Kui õpilase õpiraskused on väga tõsised, algatab logopeed vajaduse korral individuaalse arendus- või õppekava koostamise.

Varivalitsus