RAIMO POOM: Enesereklaamist. Ja veidi viisakusest
Aga riigi eesmärkide saavutamiseks on palju igasuguseid võimalusi. Mõned on grandioosselt suured ja nende kasutamise üle võiks arutleda. Teised algavad elementaarsetest viisakusreeglitest, mille täitmise üle pole vaja arutleda. Kuid tuleb välja, et ikka peab.
Suurtest ettevõtmistest rääkides: tänase lehe esikülje reklaami vaatasite? Vaadake, sest arvatavasti esimest korda soovib üks meie Euroopa Liidu partner Eesti seisukohta muuta, tehes selleks reklaamikampaania. EL-i peensustega mitte kursis oleval tavakodanikul on vahest raske aru saada, mida selle materjaliga tahetakse saavutada. Kuid seletus on lihtne.
Nimelt üritab iga liikmesriik alati teha endast kõik oleneva, et olla just see paik, kuhu EL rajab järgmise asutuse. Vaatamata populaarsele müüdile ei asu nad kõik Brüsselis. Selle konkreetse kampaaniaga tahab Poola valitsus mõjutada Eesti valitsust teda toetama Euroopa innovatsiooni- ja tehnoloogiainstituudi (EIT) Wroclawisse rajamisel. EL-i asutus toob kaasa paljude kõrgepalgaliste ametnike kolimise, rääkimata miljonite eurode eest tehtavatest investeeringutest.
Miks Poola sellise reklaami on tellinud? Asi on lihtne. Praegu kehtib Euroopas arvamus, et uued loodavad liidu asutused peaksid hakkama paiknema uutes liikmesriikides, näiteks Eestis või Poolas. Vanades on neid juba küll. Kuid Eesti ei kipu Poolat nii väga toetama, sest Poolal on juba üks agentuur – Euroopa piirikoostöö asutus Frontex. Ja seega on meie ametnikud Poolale mõista andnud, et EIT võiks asuda mõnes muus uues liikmesriigis. Kahjuks, oma tagasihoidlikkuse tõttu, ei pea Eesti ametnikud “muu” all silmas näiteks ülikoolilinna Tartut.
Poola avalik (diplomaatiline) kampaania taotleb, et eestlased, kes tunnevad sümpaatiat nende ülikoolilinna Wroclawi vastu, kirjutaksid näiteks Urmas Paetile ja kutsuksid teda paisid pane toetama. Aga jäägu see nüüd igaühe otsustada, kas meilida välisministrile Poola toetuseks või küsida temalt, miks Eesti seda suurt investeeringut ise ei püüa. Suuremas plaanis aga võiks ju küsida, kas Eesti oleks valmis nii rajult oma EL-i püüdlustele toetust otsima. Kui me näiteks tahaksime ETI Tartusse teha, kas me siis edastame info sinna, kuhu vaja, ja jääme ootama või vaatame selle väikese riigi karbist ka väljapoole?
Puuduv viisakus
Paraku on näiteid, et rääkimata uut moodi mõtlemisest, pole Eesti ametnikel isegi tahtmist pidada kinni kõige kahjutumast diplomaatilise suhtlemise viisakusest, mida austatakse kogu maailmas. Ja millest peetakse kinni vaatamata sellele, et suhted mõne riigiga võivad olla ääretult halvad.
Mai alguses korraldas Vene saatkond võidupäeva vastuvõtu. Siin tuleb kõrvale jätta eestlastele kangesti meelt mööda olevad ajalooheietused ja keskenduda sellele, et tavapäraselt suhteliselt ligipääsmatu idanaabri saatkond avas kutsututele oma uksed, et tähistada selle riigi riigipüha. Diplomaatia kogu olemus ja sisu on rajatud riikide vajadusele üksteisega isegi pinevas õhkkonnas mingite kanalite kaudu suhelda. Kui seda ei oleks, võiks kogu aeg sõda pidada.
Ka minu lauale potsatas kutse, millega vastaval tunnil sinna jalutasin. Suur oli aga minu üllatus, et vaatamata Eesti poliitikute retoorikale alatisest soovist Venemaaga heanaaberlikke suhteid omada, leidsin peale enda sellelt vastuvõtult vaid kaks äratuntavat eestlast.
Ebavajalik kõrkus
Kerime natuke uudiselinti tagasi. Eelmisel sügisel lükkas välisministeerium avalikult Venemaa suunal käima “väikeste sammude poliitika”. See tähendab, et ei tasu palju loota, aga kus saab korraldada mõningaid vähe politiseeritud edasiminekuid, siis seal ka üritame neid ellu viia. Hästi, kuid sellise avalikult deklareeritud pragmaatilisuse juurde peaks käima ka see, et käime üksteise vastuvõttudel. See ei kohusta millekski, kuid näitab üles elementaarset diplomaatilist viisakust.
Veelgi enam. Päevalehe Moskva-korrespondent kirjutas paari kuu eest hästi õnnestunud Eesti sünnipäeva tähistamisest Moskvas. Lehes ilmus isegi pilt välisminister Paeti ja Venemaa asevälisministri Vladimir Titovi vestlusest veiniklaasi ääres tolsamal vastuvõtul.
Mis siis nüüd juhtus? Võib-olla välisminister polekski pidanud tulema, sest seekord polnud tema vene kolleegi. Kuid nähtavalt polnud kohal välisministeeriumi kantslerit, asekantsleritest rääkimata. Väidetavalt polnud kohal ka uueks Eesti Moskva-suursaadikuks saavat välisministeeriumi kolmanda poliitikaosakonna peadirektorit või Venemaa büroo direktorit. Samuti puudus riigikogu väliskomisjoni esimees.
Paraku paistab see välja kui täiesti mittevajalik kõrkus. Uskuda, et nad ei saanud kutseid, pole vaja, sest selliseid saadetakse tähtsatel toolidel istujatele automaatselt. Seejuures surus ju Vene asevälisminister märtsis maha oma uhkuse ja tuli Eesti vastuvõtule Moskvas, hoolimata sellest, mida idanaaber arvab näiteks Eesti järjepidevusest.
Ahjaa, kes oli siis sel vastuvõtul kõige kõrgemal ametikohal olev eestlane? Leidsin sealt riigikogu riigikaitsekomisjoni esimehe Mati Raidma. Tänasin teda julguse eest võtta terve Eesti esindamine enda kanda. Niisamuti tulid vaikselt ja lõid talle patsu Tallinnas resideerivad lääne suursaadikud, kes eranditult vähemalt mõneks minutiks läbi astusid. Ja seda vaatamata sellele, et nii mõnelgi suurriigil on Venemaaga ehk veel rohkem ja olulisemaid kanu kitkuda kui meil siinpool Narva jõge.
Venemaalt tuleb kohe-kohe arvatavasti veel üks oluline kutse – ei tea, kas see vastu võetakse.
