RAIMO POOM: Lahingusse, lahingusse!
Sügav veendumus maaelu kaitsmise vajaduses paistab olevat sajandite jooksul neile vääramatult sisse kodeeritud.
Nüüd on Euroopas alanud lahing ajast ja arust ühtse põllumajanduspoliitika muutmiseks. Nagu võis eeldada, tegid suurpealetungiga otsa lahti prantslased, sest panuseks on miljardid, ennekõike Prantsuse miljardid. Seekordki tundub, et aluseks on võetud eelviidatud lipukiri.
Mitte just eriti suure käraga väisas esmaspäeval Eestit Prantsuse põllumajandusminister Michel Barnier, kelle puhul tasub meenutada, et tegemist on kunagise Prantsusmaa välisministri ning ka eurovolinikuga. Eestis oleks vist mõeldamatu, et meie praegune eurovolinik tuleks Brüsselist tagasi ja võtaks näiteks vastu austusväärse põllumajandusministri portfelli. Prantsusmaal seevastu on tegemist peaaegu riigi kolmanda mehega. Või veel: samuti kohtus Barnier peaminister Andrus Ansipiga – see on põlluministritele harukordne au. Aga Euroopas sosistatakse, et ta võib olla tõsine kandidaat 2009. aastal loodava Euroopa Liidu (nõukogu) presidendi kohale – võitleb samas kaalukategoorias Tony Blairiga.
Muide, suvel lubas Prantsuse president Nicolas Sarkozy, et tema, peaminister või mõni teine kõrge valitsusliige reisib enne selle aasta teisel poolel algavat Prantsusmaa eesistumist kõigisse Euroopa Liidu liikmesriikidesse. Seda ilmutust ootame siiani, aga nii kui jutt läks põllumajandusele, oli minister kõpsti kohal. Pariis teab väga hästi, kuidas oma huve kaitsta, ja tal on, mida kaitsta.
Suurim toetuste saaja
Et Prantsusmaa on Euroopa suurim põllumajandusmaa, pole vist uudis. Kes oskaks kokku lugeda neid lõputuid veini- ja juustusorte, mida seal kõigele muule lisaks toodetakse. Seejuures valmistatakse igas maakonnas ka mõnda oma erilist asjakest, üks peenema nimega kui teine. Selle tegevuse maksab kinni Euroopa maksumaksja, kes rahastab Euroopa pühamat valdkonda ehk ühtset põllumajanduspoliitikat. “Ühtne” tähendab selle nimetuse puhul erinevalt “ühtsest välis- ja julgeolekupoliitikast” tõesti ühtset. Ka Eesti põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder teeb pea kõik siinset talupidajat puudutavad otsused Brüsselis koos oma Euroopa ametivendadega, Toompea valitsusel pole nende Belgias määratud asjade kohta suurt midagi lisada ja jääb üle vaid need ellu viia.
Prantsusmaa on Euroopa suurim põllumajandussubsiidiumite saaja. Kui terve põllumajanduse valdkond moodustab 40% Euroopa Liidu eelarvest, siis Prantsusmaa paneb sellest omakorda taskusse umbkaudu viiendiku. Seejuures on Prantsusmaa erinevalt Saksamaast või Ühendkuningriigist ikka veel netosaaja, mitte -sissemaksja.
Takistavad kvoodid
Hüva, mis siis lahti on? Nimelt lepiti Euroopas paar aastat tagasi kokku, et tulenevalt uute liikmesriikide liitumisest ja igasuguste toetuste selgest ajale jalgujäämisest tuleks sel aastal põllumajanduspoliitika üle vaadata. Kõik maailmaturu hoovused justkui soosiksid seda, sest toiduainete hinnad rühivad maailmaturul jõudsalt ülesmäge. Põllumajanduspoliitika, mis peaks oma reeglite ja toetustega tagama farmeritele piisava sissetuleku, on muutunud vajalikust abist tagurlikuks taagaks.
Võtame või piima. Euroliit on igale liikmesriigile andnud kindla kvoodi, kui mitu liitrit piima võidakse oma lehmadelt lüpsta. Selle süsteemi kunagine ees-märk oli hoida piima tootmine europlaaniga kontrolli all, nii et talunikud saaksid selle eest piisavat hinda. Aga praeguseks on asi vastupidine: Hiina tahab jogurti tootmiseks (jah, enamik hiinlasi puhast piima ei joo) osta hulga piima. Maailmaturuhind on kõrge, sest seda neile ei jätku. Miks? Osalt ka selle pärast, et eurokvoot pole kuskile kadunud ja siinsed talunikud ei või lihtsalt rohkem toota.
Aga kvoodisüsteemi kaotamine mõjub prantslastele kui punane rätik härjale. Ka seal tahaksid heade karjamaadega Normandia talunikud rohkem piima toota. Kuid hoia selle eest! Süsteemi kaotamine tähendaks, et ainult nemad piima toodaksidki (sest nad teeksid seda efektiivselt ja turuhindadega) ning alpikülades poputatav potilehmandus kuivaks kokku. Ei lähe mitte, sacrebleu!
Sellesama mõttekäigu tõttu kannatavad Eesti põllumehed ja piimatoodete tootjad, sest ega siinsed karjamaad pole halvad. Vastupidi, päris head teised ja kui saaks turule kõrgema hinnaga rohkem müüa – miks seda takistada?
Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder ajab seejuures täiesti õiget Eesti asja. Paari nädala eest laskis ta valitsusel heaks kiita meie seisukohad põl-lumajanduspoliitika reformimiseks, mis taotlevad piimakvootide kaotamist ja vähemaid toetusi vajava põllumajandussüsteemi loomist. Kõik selle nimel, et Eesti talunikud saaksid oma toodangu ja müügi üle vabamalt otsustada ning poleks lisaks veel euroliidus ebavõrdses olukorras nagu praegu. Miks peab Prantsuse või Saksa talunik saama oma hektari eest 450 eurot ja Eesti oma ainult 100 eurot nagu praegu?
Eesistuja eelised
Lisaks kaalukale mehele on Prantsusmaal oma trikkide tegemiseks veel üks äss varrukas. Nimelt on Prantsusmaa järgmisel poolaastal EL-i eesistuja – just nimelt ajal, mil põllumajanduspoliitika reformimine peaks heaks kiidetama. Aga kui sul on ülikogenud lahinguandja, teab ta suurepäraselt, kuidas sobitada kokkuleppeid ning mängida koosolekute päevakavva lülitatavate punktide ja sõnastuse seadmise õigusega. Prantslasi ei saa selletagi süüdistada euroliidu masinavärgi õlitamise mittetundmises.
Ja kui muidu ei saa, siis sõidavad organiseerunud Prantsuse talupojad Brüsselisse, ehitavad barrikaadid ega lase ministreid otsustamise laua taha. Eesti põllumeeste jaoks on igatahes saabunud päramine aeg tuua hangud küünist ära ja sõita oma ministrit Brüsselisse aktiivselt kaitsma. Muidu kastetakse Prantsuse põldusid veel aastaid teie raha eest.
