11. märtsi keskpäeval istus riigihalduse minister Jaak Aab Tartus rooli ja tabati Lõunakeskuse ringil 50 alas kihutamas 73 km/h, veres 0,23 promilli alkoholi pealekauba.

„Kahetsen juhtunut väga sügavalt,“ rääkis täna Aab tagasi astumisest teatades. „Pole õigustust,“ kordas ta.

Tõepoolest ei saanudki olla muud käiku, kui tagasi astumine. Kuid juhtum ei ole sellega lahendatud, vastupidi, tekitab rohkelt küsimusi. Seda eelkõige ajaraamistuse tõttu.

Aabi poolt toime pandud tegu leidis aset enam kui kuu eest. Tema enda selgitusel arutas ta seda laupäeval peaminister Jüri Ratasega. Ta ootas asja avalikustamisega väärteo otsuseni ja teisalt soovinud ka mitte segada oma juhtumiga riigieelarve strateegia kokkupanemist.

Selline asi ei saa olla ministri puhul lubatud. Vabariigi valitsuse liige, iga minister peab olema valmis iga kell osalema raskete Eesti ees seisvate valikute kaalumises. Iga ministri pea peab olema selge, et langetada kaineid, parimaid otsuseid. Inimene, kellel puuduvad sisemised pidurid, mis ei lase tal napsi võtnud peaga autorooli istuda, ei saa olla minister ega valitsuse liige mitte minutitki.

Jaak Aab aga oli rahulikult ametis veel terve kuu. Kuidas selline asi juhtuda sai?

Seletused, mis antakse, kuuluvad bürokraatliku tragikomöödia žanrisse.

Peaminister Jüri Ratas sai asjast teada laupäeval, 14 aprillil ehk rohkem kui kuu peale juhtunut. Ja seda mitte asjaosaliselt endalt, vaid siseminister Andres Anveltilt, kes omakorda oli saanud sellest teada laupäeval Politsei- ja piirivalveametilt (PPA).

PPA-s omakorda juhtus see, mis juhtuma ei pidanud. Patrull polevat ministrit ära tundnud ja kellegi härra Aabi kuulumine Eesti otsustamispüramiidi tippu tuli välja alles asja jõudes menetleja kätte.

Kuidas selline asi e-riigis võimalik on, et pummeldanud vabariigi valitsuse liikme tõsise väärteo andmed liikusid andmebaasides kuu aega ilma, et punased tuled kuskil põlema läinuks, on päris jahmatav. Peaminister, kellele teevad teenistused ülevaateid kõigist vaenlase salajastest mahhinatsioonidest, ei tea kuu aega, et tema vastas kabinetinõupidamisel istub punaste silmadega roolijoodik ja kiiruseületaja. Väga piinlik.

Lisaks paneb see kahtluse alla ka Jaak Aabi hommikuste vabanduste ja kahetsuste siiruse. Ratsionaalse mõistusega minister oleks pidanud sellest teatama nii peaministrile kui avalikkusele kohe. Selle asemel aga näib välja tulnud faktide valguses, et ta võis sündmust tahtlikult varjata, võib-olla lootuses, et kui kohe välja ei tule, ei saadagi teada.