RAIMO POOM: Vilets torupoliitika
Läänemere gaasitoru võimaliku ehitamise vältimise võti, kui see tõesti vajalik on, seisneb küsimuses, kuidas saavutada, et kriitiline enamus Euroopast tunnistaks selle oma ühishuvide vastaseks projektiks.
Selle asemel on eelkõige IRL (Keskerakonna kaasakoogutamine on arvatavasti muust tingitud) võtnud ette, et teeb gaasijuhtme uuringu loa andmisest sisepoliitilise punktivõidu projekti. Selle partei võimukoridorides valitseb usk, et kui Eestis tekitada gaasijuhtme suhtes negatiivne foon, siis see võiks radikaalsel viisil mõjutada ka Euroopat ning vist eelkõige Saksamaad nägema torus mittevajalikku projekti. Kuid see, milline foon valitseb Eestis, ei huvita mitte kedagi, sest kõigil teistel tuleb ennekõike arvestada oma riigis valitseva fooniga. Piirilepetele preambula lisamine võitis väikse punkti riigisiseselt, aga mida see andis välispoliitiliselt?
Nädalavahetusel oma erakonna liikmetele saadetud kirjas põhjendas IRL-i esimees Mart Laar alust ja vajadust uuringuloast keelduda kolme suurema argumendiga. Esiteks rääkis ta juba palju korratud küsimusest, et uuringuloa taotluse järgne uurimistrass võiks riivata Eesti territoriaalmerd. Taotluse saatnud firma polevat seda muutnud ning seega on Eestil alust loa andmisest keelduda. Üks telefonikõne välisministeeriumisse ning vastus on käes. Ettevõte on neile saatnud kirjaliku ja kehtiva kinnituse, et uuringutööde käigus territoriaalvette ei minda.
Teiseks kõlas mõne Eesti jõustruktuuri väidetavast soovitusest kinnitust saanud usk, et loa andmise hetk on ainuke võimalik moment Eestil oma suveräänsust kaitsta ja torule ära öelda. Mida jõustruktuurid väidavad, seda ajakirjanik ei tea, sest need analüüsid on kaetud riigisaladuse templitega.
Kuid ainult seepärast, et tegu on jõustruktuuridega, ei saa nende soovitusi ainsa tõena võtta. Lisaks sellele unustatakse arutluskäigus ära uurimistöödele järgnev keskkonnamõjude hindamine. Tasub meelde tuletada, miks üldse soovitakse uurida võimalikku Eesti majandusvööndis kulgevat trassi. Aga seepärast, et Soome teadlased uurisid oma merepõhja ja leidsid, et nende merepõhi võiks olla Eesti omast ebasobivam. Hiljuti Eestit väisanud Soome peaminister Matti Vanhanen kinnitas, et Soomel poleks selle vastu midagi, kui torujuhe kulgeks nende pool.
Kui Eesti teadlaste hinnangud ei peaks Soome omadega ühtima, on ruumi torujuhtme ehitamise eel tehtavateks otsusteks veel küllaga.
Parem Euroopa torujuhtmeta
Kolmandaks Vene propaganda ja see, et Schröder sõitvat üle Ida-Euroopa riikide huvide. Mis selles aga uut on? Ka Schröder pole enam kellegi jaoks tõsiselt võetav tegelane ning Euroopa tõsiste poliitikute uksed on ammu tema ees kinni langenud. Paistab aga, et vähemal IRL-i kontoris peetakse teda ikka veel jumalaks.
Seejuures ei paista koalitsioonipoliitikud aru saavat, et neid ühendab tegelikult seisukoht, et torujuhtme ehitamata jätmine oleks ikkagi parem, ka Euroopale. Seda on lisaks Laarile mitmel korral väljendanud ka peaminister Andrus Ansip, välisminister Urmas Paet ning teised ministrid. Praegune rahvusvaheline õigusraamistik ei anna palju variante loast keelduda, kuid edasist saame kujundada ise, olles Euroopa Liidu liikmed.
Protestid siinmail ei mõjuta karvavõrdki seda, et Soome peaminister peab siiani “gaasijuhet Euroopale vajalikuks projektiks”, nii nagu teeb ka Saksa välisminister Frank-Walter Steimeier. Torujuhtme tuleku või mittetuleku üle saab aga otsustada vaid Euroopa tasandil suhtumist muutes.
Selleks on tööriistad olemas. Euroopa Komisjoni konkurentsivolinik on toetanud ideed muuta Euroopa energiaallikad mitmekesisemaks ja vähendada sõltuvust ühest tarnijast. See võiks tähendada gaasipakkujate ning tarnimisviiside valdajate (siinpuhul torujuhtme omanike) lahutatuse nõuet või siis alternatiivsete tarnijate leidmist.
Et häid ideid algatada või läbi suruda, on vaja liikmesriikide toetust. Selle asemel, et kodus kurjustada, peaks seadma eesmärgiks, et komisjoni algatustele saadakse liikmesriikide toetus võimalikult vara. Sobiv koht selle jaoks oleks parasjagu arutatav Eesti Euroopa Liidu poliitika alusdokument aastateks 2008–2011. Kindlasti sobiks sinna lause, et 2009. või 2010. aastaks peab majandus- ja kommunikatsiooniministeerium saama Euroopa riikide piisava enamuse toetuse Euroopa poolt ostetavate energiaressursside ning tarnevahendite valdajate lahutatuse põhimõttele ja nõudele. Kas kallis torujuhe oleks ikka võimalik, kui Gazprom seda finantseerida ei saaks? Arvestades tõsiasja, et Saksamaa on juba nii või teisiti oma garantii ära võtnud, on see väga kahtlane.
Ahjaa… Kuna IRL ei paista teadvat, kuhu helistada või kiigata – ettepanekuid Eesti Euroopa Liidu poliitika täiendamiseks saab teha valitsuse osalusveebis www.osale.ee.
