Ilmselgelt on Jõksi, tema advokaadibüroo Soraineni ja parempoolsete võimuerakondade vahel väga usalduslikud suhted. Jõks oleks parempoolsete võimuerakondade tagatubadele märksa lähedasem ja mugavam valik kui Mailis Reps, Siim Kallas, Mart Helme või isegi Marina Kaljurand.

Soraineni teab avalikkus peamiselt tänu vandeadvokaatidele Jõks ja Ginter.

Kui Tallinna Sadama tippjuhid said korruptsioonisüüdistused, siis klaarisid asja Ginter ja Sorainen. Kui reformierakondlane Remo Holsmer pöördus kohtusse n-ö Leedo ja lemonite asjas, siis esindas Sorainen teda soodushinnaga.

Kapot esindasid Yana Toomi vastu Jõks ja Ginter koos. Paldiski mnt süstlavahetuspunkti vastu võitleb samuti Jõksi-Ginteri nimeline tandemjalgratas.

Eriti naljakas on selles valguses lugeda Jõksi intervjuudest, kuidas ta püüb end näidata poliitika ning ärihuvide põimumise põhimõttelise vastasena. Olles ise Soraineni partner ja vandeadvokaat? No vabandage.

Sealt edasi võiks naerda selle üle, et Jõks on erakondadeülene kandidaat.

Tegelikult saavad kõik aru, et Jõks on IRL-i kandidaat, kes lihtsalt käidi välja kui erakondadeülene kandidaat. Avalikkusega trikitamine, et kuidagi eristuda.

Kuidas suhtuda kandidaati, kelle kampaania kogu nurgakivi on vale?

Kolmandaks, Jõksil ei ole poliitilist kogemust. Ta pole kunagi olnud valitsuse liige. Erinevalt Repsist, Kallasest, Nestorist ja isegi Kaljurannast. Ta pole kunagi olnud Riigikogu liige erinevalt kõigist teistest. Allar Jõks ei ole kunagi olnud isegi mõne vallavolikogu liige.

See ei tähenda, et president ei võiks lõppude-lõpuks olla poliitikaväline inimene. Keegi, kes on end tõestanud ja olnud tipus mõnes muus valdkonnas. Aga selleks peab olema mõni hea ja veenev põhjus. Mis see Jõksi puhul on?

Neljandaks, Jõksil absoluutselt puudub rahvusvaheline võrgustik Euroopa Liidu ja NATO suunal. Jällegi, seda ei pea tingimata olema. Andrus Ansip oli endine Tartu linnapea, keda ta ikka niiväga Brüsselis tundis. Aga kasuks tuleks, praegusel keerulisel ajal.

Viiendaks, rahvuskonservatiivide president ei ühendaks kindlasti eesti-vene kogukondi. Jõks oleks ärieliidi president, lobistide president, mitte lihtsa Eesti inimese esindaja Kadriorus.

Kuues ja lisapõhjus on veel.

Jõks on tunnustatud õigusspetsialist, kuid meil juba on üks õiguskantsler.

Eesti ühiskonna peamine probleem on vaesus. See, et meie inimeste palgad on madalad, pensionid on madalad, majanduskasv on aeglane. Sellel võib olla palju pistmist olukorraga, kus eriti mitte keegi poliitilised tippudest ei ole majandus- või rahandustaustaga. Ei peaminister ega president ega ka näiteks majandus- ja kommunikatsiooniminister.

Kokkuvõte: parempoolsetele võimuerakondadele oleks Jõks kingitus, kõigile ülejäänutele, Eesti rahvas kaasa arvatud, kindel kaotus.