Eesti esmaeesmärk on avatud mõttevahetuse ja demokraatliku riigijuhtimise taastamine. See on isegi olulisem kui võimalikud administratiivsed või fiskaalpoliitilised reformid. Ükski erakond ei tohi enam Eestis võimule tulla NATO hävitajate toel – pole vahet kas virtuaalsete või reaalsete.

Suurte elumuutustega ei lepita kohe. Loomulik on püüda neid esmalt eitada. Suvine Brexit on reaalsus, Inglismaa lahkub Euroopa Liidust. See on tohutu muutus. Briti majandus on Euroopa kõige dünaamilisem. Euroopa kaotab väga palju.

Ometi on neid, kes siiamaani usuvad, et formaalselt küll nagu britid lähevad, aga praktiliselt jääb kõik täpselt samaks.

Ei jää, muidugi ei jää. Ärkame üles. Samuti ei jäta Euroopast riikide elukorraldust ja ka Euroopa väärtusi puutumata rändekriis. Mitte mingil juhul. Eestisse jõuavad kõik moed ja muutused Lääne-Euroopast pigem mõne-aastase viiteajaga.

Selleks ajaks kui hipsterid ja gentrifikatsioon jõudsid Tallinnasse Kalamajja oli Berliini Prenzlauer Bergi linnaosas see kõik juba ammu juhtunud.

Meie EKRE tuli ka mõnevõrra hiljem kui sarnased liikumised Lääne-Euroopas ja ka suuremates Ida-Euroopa riikides, kuid konjuktuur oli sama, üllatusi ei ole.

Emotsionaalne hoiak Eesti aja järgi kolmapäeva varahommikuks selgunud Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste tulemuste suhtes on samuti eitus. Ei usutud, et Trump saab kandidaadiks. Hiljem lohutati end, et üldvalimistel nii hullu kandidaati edu ei saada. Inimesed on mõistlikud ja teevad lõpuks ratsionaalse otsuse mitte riskida presidendiga, kellest ei tea keegi mida oodata.

Trump võitis. See on reaalsus. Ta on Ameerika Ühendriikide president. Nüüd räägitakse, et tema võidujärgne toon on märksa vaoshoitum ja väärikam ja kindlasti ei kavatse ta oma valimiskampaanias välja käidud agendat hakata reaalsuses ellu viima. Pealegi ei valitse president üksinda, ta peab arvestama aparaadi ja kongressiga.

Soovitan vaadata Newt Gingrichi võidujärgseid esinemisi. Selle Trumpi toetaja ja poliitilise lähikondlase rahulolevast ja enesekindlusest pakatavast olekust ei paista küll vähematki intensiooni teha samm tagasi ja minna kompromissidele. Lubatud sai revolutsiooni ja see tuleb. Millega see lõppeb, mine sa hullu tea.

1993 aastal viis Jeltsini ja Venemaa Ülemnõukogu vaheline konflikt selleni, et president tõi Moskva tänavatele tankid, mis avasid tule parlamendihoone vastu. Maailm hoidis hinge kinni ja kõik justkui möödus. Võimalik, et just siis tehtigi valik, mis muutis Venemaa arengusuunda ning demokraatliku Venemaa asemel saime teistsuguse.

Kui tulla tagasi tänapäeva, siis globaalselt on väga palju põhjuseid ebastabiilsuseks, määramatus on vähemalt sama suur kui 1990ndate aastate alguses. Täiesti tasuta on internetis kättesaadav National Geographicu dokumentaal “Before the Flood” kliimamuutustest.

Muuhulgas meenutakse seal, et üks rändekriisi ja Lähis-Ida ning Aafrika ebastabiilsuse põhjuseid on joogivee kättesaadavuse vähenemine, mis muudab elamiskõlmatuks piirkondi, kus elavad miljonid ja miljonid inimesed.

Kõike seda arvesse võttes tuleks loobuda enesepettusest ja ärgata üles. Suured muutused ootavad igal juhul ees. Väikestele riikidele nagu Eesti on sellises olukorras alati väga raske end hoida ja kaitsta.

Igaüks meist, kuid eriti need, kes on avalikes ametites, peavad väga selgelt endale aru andma, et tühi-tähi tuleb kõrvale heita ja keskenduda sellele, et riik oleks sitke ja inimesed hoitud.