RAIMOND KALJULAID: Eesti Mälu Instituut, mineviku-aasta märk
Novembri keskpaigas jooksid uudistest läbi küsitlustulemused (Faktum & Ariko), mille kohaselt 23 protsenti Eesti elanikest ei oska öelda, millega on president Toomas Hendrik Ilves viimase aasta jooksul silma paistnud. Politoloog Rein Toomla arvates oli nende eestlaste osakaal, kes presidendi tegevuse kohta midagi öelda ei oska, natuke suur (16 protsenti).
„Ju on president natuke vähenähtav,» arvas Toomla ning lisas, et presidendi lähikond võiks selles suhtes midagi ette võtta. Eesti Mälu Instituut võibki olla pigem see „midagi”. Ning aruteletava algatuse strateegiline fookus mitte ajalugu, vaid tänapäev.
Presidendile vastanud ajaloolastest esimene (Lember) püüdis juhtida Eesti avalikkuse tähelepanu ajaloolise tõe mitmepalgelisusele, mis säilib – uuri palju tahad: „Presidendi soov jõuda loodava, justiitsministeeriumi alluvuses töötava Eesti Mälu Instituudi töö kaudu ühtse ajaloolise tõe selgitamiseni on teostamatult idealistlik.”
Ajaloolastest teine (Vseviov) andis viisakalt ning taktitundeliselt presidendile mõista, et ajaloo uurimist tuleks küll toetada, aga ... „Presidendi üleskutse toetada teadusuuringuid on igati tervitatav. /.../ Ajaloolased aga tahaksid presidendilt täit pühendumust demokraatia ja vabaduse aadete kaitsmisele. Sest tõeline ajalooteadus saab eksisteerida ainult demokraatlikus ja vabas riigis.”
Mõlemale olid pinnuks silmas presidendi kõnes väljendatud ülesandepüstitus ojektiivse ja ümberlükkamatu tõe välja selgitamiseks. Kuid tegevpoliitiku tegevuse mõte on harva täpselt see, mida kõnedes deklareeritakse. Sama võimalik, et tegemist on olukorraga, kus presidendi meeskonnas usutakse, et presidendi reitingu parandamiseks ette võetav on lähimineviku tõlgendustega kimpus Eestile ka vajalik. Asja juur on niisiis mitte minevikus, vaid olevikus kinni.
Kuna me oleme oma minevikuküsimuste tõlgendamisega pigis – näiteks, ei tea, kelle peaks kustuma Eesti juubeliaasta tähistamisele, Vladimir Lebedevi või Heinz Valgu? - siis loodagu instituut, mis paneb asjad paika.
Kuigi president on eriline institutsioon poliitiliste institutsioonide reas ning teda käsitletakse teistest (Riigikogu, erakonnad, valitsus) kõrgemalseisvana, on president päeva lõpuks, nagu kõik teised tegevpoliitikud demokraatlikus riigis, sõltuv avalikust arvamusest. Seda eriti oma esimesel ametiajal. Presidendi piiratud võim ning paljuski sümboolne roll Eesti põhiseaduse kohaselt ei jäta palju muid võimalusi kui esineda üleskutsete või algatustega – lootuses, et keegi kusagil need ka ellu viia võtab.
Eesti Mälu Instituut on seda silmas pidades hästi ajastatud ettepanek, millele on keeruline vastu vaielda. Kuigi see ei pruugi olla ajaloouurimise seisukohast vajalik (Vseviov), ning tema eesmärk saavutatav (Lember) - tabab see ometi täpselt ajastu vaimu ja väljakutseid. Minevik ja mälu on olnud 2007. aasta keskseks liikumapanevaks jõuks – valimisvõitlusest aprillisündmusteni, Vabadussõja monumendist kuni peaministri isikliku lähiajalooni, mille ümber puhkes poleemika just asjaosaliste erinevate mälestuste võtmes.
Minevik on keskne osa meie tänapäevast ja oma mäluga oleme me kimpus mitmel rindel. Presidendi ettepanek, kogu lugupidamise juures, näib selles valguses ikkagi pigem ajastu vaimu haaramise propagandistliku katsena. Selles pole midagi taunitavat. President peabki arvestama avalikkuse ootustega ning käituma vastavalt neile.
Iseküsimus on see, et kui 2007. läheb ajalukku kui mineviku-aasta ning Eesti lähima ja kaugema ajaloo probleemid on tavatult saanud keskseks küsimuseks kõigi meie põhiseaduslike institutsioonide jaoks valitsusest presidendini, siis kes õieti tegeleb Eesti tulevikuga? Milline institutsioon ning millise ministeeriumi juures tuleks selleks otstarbeks luua, asutada või rajada?
