Täpselt nagu Erika tänaval, oleme ka nüüd arvamusel, et uimastikasutajatele mõeldud teenused ei sobi kortermaja esimesele korrusele ja hoovidesse. Erinevalt kirjutatust ei ole mu seisukohad selles küsimuses ajas muutunud. Sellistes ruumides peaksid tegutsema nurgapoed ja pagaritöökojad, mitte süstlavahetuspunktid.

See ei tähenda sugugi seda, nagu oleks Põhja-Tallinna valitsus kahjude vähendamise keskuste vastu põhimõtteliselt – minu juhtimisel kindlasti mitte.

Olen korduvalt ja korduvalt kinnitanud: oleme valmis riiki aitama, et leida parem lahendus. Oleme valmis riiki aitama ka selles, et selgitada keskuse vajalikkust Põhja-Tallinna elanikele. Süstlavahetust on vaja ka nende kaitseks, et süstlad ei oleks tänaval inimesi ohustamas, eriti lapsi.

Loodan, et riik võtab aru pähe. Väga palun, et tervishoiuminister Ossinovski sekkuks sellesse olukorda. Tegemist on tõsise kriisiga tema haldusalas, mille osas ministri jätkuv vaikimine ja tegevusetus on kummalised.

Ametnikud kemplevad, sel ajal kui inimesed surevad

Räägime nüüd HIV-sse nakatumisest ja narkosurmadest. See on riiklik probleem ja põhjus on vale uimastipoliitika ning saamatud elluviijad. Sotsiaalministeeriumi ja tervise arengu instituudi ametnike suur soov siduda see ühe kahjude vähendamise keskuse küsimusega ühes Tallinna linnaosas on täielik demagoogia ja näitab, milliste inimestega on tegemist.

Eesti suur uimastiprobleem ei ole ainult uimastitarvitajate ja nende perede mure. Uimastite tarvitamisega seotud kuritegevus puudutab meid kõiki. Igaüht, kes on ilma jäänud oma jalgrattast või kelle lapselt on tänaval varastatud telefon. Igaüht, kelle eakalt sugulaselt on näpatud rahakott ja tehtud arve pensionirahast tühjaks. Igaüht, kelle korterisse on sisse murtud, autost varastatud, keda häirivad ja hirmutavad uimastite mõju all inimesed ühissõidukites ja tänaval.

Eesti vajab selles valdkonnas tõsist pööret. Mitte nikerdamist ja tasapisi vahendite suurendamist nagu praegu, vaid fundamentaalset muutust uimastipoliitikas, mis tuleb selgeks vaielda ja ära teha. Meil on Euroopast võtta eeskujusid, kus seda tehtud, näiteks Portugal.

Justiitsminister Reinsalu, siseminister Anvelt, töö- ja tervishoiuminister Ossinovski peavad seda reformi vedama. Kindlasti tuleb ühel hetkel midagi ette võtta ka vastutustundetute ja koostöövõimetute riigiametnikega TAI-s ja sotsiaalministeeriumis. Kehva kaadriga ei saa head poliitikat ellu viia.

Kui Eesti riik selles valdkonnas reformi ei tee, siis esiteks meie linnade elanikud kannatavad endiselt tänavakuritegevuse tõttu ja teiseks Eesti rahvusvahelist mainet kahjustab jätkuvalt tõsiasi, et siin on lisaks puhtale õhule ja rändrahnudele AIDS ning fentanüül. Eesti on riik, kus noored inimesed surevad nagu kärbsed, samal ajal kui ministrid avaldavad arvamuslugusid stiilis: parandasime olukorda kaks ja pool protsenti, järelikult ei saa öelda, et me midagi ei tee.

Tulles tagasi alguses esitatud küsimuse juurde, siis jah – ametnikud kemplevad, sel ajal kui inimesed surevad. Täpselt nii see ongi. Selles osas on tänastes lehtedes ilmunud artiklid igati täpsed ja ma tänan kõiki ajakirjanikke, kes seda vastikut ja kellelegi mitte vajalikku teemat kõigele vaatamata kajastavad.