Esiteks. Oli algusest peale selge, et firmaautode kasutamist erasõitudeks ei ole võimalik tõhusalt kontrollida. See on nagu kiirusepiirang ilma kiirusemõõtjateta.

Teiseks. Kogu see sõitude jaotamine erasõitudeks/firmasõitudeks on nii segane lugu, et keegi kurat ei suuda kirjutada seadust, mis selles asjas selguse tooks.

Mis asi on tänapäeva võrgustunud maailmas üldse töökoht, tööaeg või töövahendid?

Kui füüsilise töö tegijad välja jätta, siis töökoht on sageli seal, kuhu parasjagu ulatub andmeside.

Päris suur osa firmaautode kasutajatest on väike- ja mikroettevõtjad, juhid, kes on suurema osa ööpäevast online, kättesaadavad ning kogu aeg teevad ja toimetavad midagi.

Isegi kui on nädalavahetusel, Õllesummeril või puhkusel.

Vahepeal ajavad omi asju, vahepeal ettevõtte asju, mõnikord mõlemaid korraga.

Paljud on juhatuse liikmed, kes kannavad juhatuse liikme vastutust kogu aeg. Kui nad sõidavad õhtul kontorist kodu poole, siis päris tihti nende tööpäev alles algab. Millal on selliste inimeste tööaeg ja kus on nende töökoht ja millal nad teevad töösõitu ja millal erasõitu?

Joont pole võimalik vahele tõmmata. Veel vähem seda kõigile arusaadavaks seaduseks kirjutada ja siis ka selle täitmist kontrollida. Võimatu missioon!

Mis on lahendus?

Eriti lihtne. Kui riik tahab maksustada autosid, siis tulebki maksustada autosid. Selle asja nimi on automaks.

Kui tahab maksustada autode kasutamist, siis selleks ongi kütuseaktsiis igati okei lahendus. Ilma selleta enamik autosid ei liigu ja mingit muud otstarbet kui mootorsõidukeid liigutada E95-l suurt ei ole.