Soovitasin tal muuhulgas mõelda selle peale, et ühena kuuest abilinnapeast ei olnud ta sel hetkel inimene, keda kõik Tallinnas teavad ja tunnevad. Kui öelda „jah“, siis elu muutub ja mitte tingimata lihtsamaks. Ta valis tipp-poliitika ja ei tema ise ega erakond pole pidanud kahetsema.

Kadri Simson muide oli samal ajal linnapea meeskonnas ning just Kadri pidas minuga lõplikke läbirääkimisi linnapea meeskonda tulemise üle. Olin esmalt poolt, kuid siis hakkas asi venima ja olin otsustanud Tartus õpinguid jätkata. Kadri veenis mind ümber. Muuhulgas argumendiga, et meeskonnas on ka teisi uusi, noori tegijaid.

Mul on väga hea meel, et nad teatasid täna selgest kokkuleppest ning neist kahest kandideerib kongressil erakonna esimeheks Jüri Ratas. Reformierakond proovis korraga kahte enda kandidaati presidendiks valida. Kumbki ei saanud.

Poliitikas on nii, et peab otsustama.

Mul on väga kahju, et viimastel kuudel on mitmed kas siis üsna hiljuti erakonnaga liitunud või siis alles viimastel aastatel juhtivatele kohtadele tõusnud erakonnakaaslased öelnud nii Ratase kui Simsoni kohta küllalt halvasti või süüdistanud neid soovis Keskerakond paremerakondadele kiirelt maha müüa.

Ma arvan, et ei Jürist ega Kadrist ei mõtle seda tegelikult ka Edgar Savisaar ise.

Ta on nad poliitikasse toonud ja neid toetanud, kas tõesti on vanameister enda meelest teinud nii katastroofilisi kaadrivalikuid? Vaevalt. Tema toetajad aga võiks järele mõelda, kuhu maani on poliitilises võitluses õige minna ja kuhu mitte.

See ei tähenda, et kritiseerida ja vaielda ei tohi. Ja miks arvatakse, et seda tohib teha vaid suletud uste taga? Keskerakonna valijad ning laiem avalikkus peavad teadma, mida selle erakonna liidrid mõtlevad. Tulebki selgitada.

Ükskord peame jõudma aega, kus ka erakondade sisesed liidrikohtadele kandideerimised ja debatid on normaalne ja loomulik osa poliitikast, mitte reetmine ja mitmeid kuid kestev üheaegselt dramaatiline ja koomiline seebiooper.

See, et erakonna esimehe kohale on mitu tugevat kandidaati on hea märk. Selles erakonnas on pikk pink ja mitmeid inimesi, kes tunnevad, et võiksid juhtida. Kõige hullem, kui erakonnale otsitaks uut liidrit tikutulega taga ja keegi ei tahaks selle etteotsa tulla.

Kunagi ei tohi unustada, et alati on ka ühisosa.

Tegelikult soovivad nii Edgar Savisaar kui Jüri Ratas ja Kadri Simson, Kalev Kallo, Mailis Reps ja Yana Toom ja Mihhail Kõlvart, Jaanus Karilaid ja paljud teised, siinkirjutaja kaasa arvatud, hoida erakonda, hoida valijaid ja hoida ka Edgarit.

Kalev Kallo otsus mitte kandideerida volikogu esimeheks, et säästa erakonda, mille asutajaliige ta on, väärib ühemõttelist tunnustust. Riigimehelik.

Palju on küsitud, kas nüüd moodustatakse uus valitsus koos Keskerakonnaga.

Keskerakond on olnud viimased kümme aastat perspektiivitus opositsioonis ja riigiasjadest eemal. Mitmed on käega löönud ja lahkunud, kuid paljud on jäänud, sest usuvad, et Keskerakonnal on tulevik ja Keskerakonda on Eestile vaja. Peamine, jäänud on valijad.

Nii Eesti kui Eesti Keskerakond seisavad täna muutuste piiril.

On selge, et Eesti poliitika on sedavõrd kokku jooksnud, et mingi restart peab nüüd toimuma. Piisab sellest, kui vaadata, mis toimub praamidega, millele Jaanus Karilaid on püsivalt tähelepanu juhtinud.

Poliitikute endi sees on rahulolematus ja usaldamatus väga suur – mida muud näitasid kõik need tühjad sedelid.

Taavi Rõivas võib rääkida, et tema tool ei kõigu ja seada salongikõlbulikkuse tingimusi, kuid raske uskuda, et peaminister ise ka seda usub ning valimisteni oma kohale jääb. Rahulolematus on liiga suur. Muuhulgas Reformierakonna sees peaministriga. Muutust on vaja Eestile ja erakondadele.
Ossinovski pole suutnud sotside toetust kasvatada. Kui valimised toimuksid järgmisel pühapäeval, siis valitsuserakond IRL ei tuleks suure tõenäosusega üle valimiskünnise. Lähenemine, mis valiti EKRE suhtes on viinud vaid selle erakonna toetuse kiirele kasvule.

Patiseisu põhjus on olnud see, et võimulolev koalitsioon on olnud nö „ainuvõimalik koalitsioon“. Mitte Keskerakonna maailmavaate pärast (sama maailmavaatega Keskerakonnaga ning Savisaarega on varem mitmel korral kokku lepitud), vaid erakonna ebaselge juhtimise tõttu.

Presidendikandidaat Kallas pidi läbi rääkima nii Jüri ja Kadriga Toompeal kui Edgar Savisaarega Hundisilmal. Sellise erakonnaga ei saa riigiasjades kokku leppida.

Mis saab edasi? Arvata võib, et erakond hääletab sel korral kindlasti muutuste poolt.

Pärast seda tuleb uut juhtkonda toetada. Kerge ei saa olema. Koonderakonna ja Rahvaliidu saatus on kõigil meeles. Kuid Keskerakond on nii tugev, et laev jääb merekõlbulikuks.

Kunagi jutustas mulle üks pensionil edukas ettevõtja, et püüdis enda asutatud ettevõtet iga päev juhtida ja otsustada nii, et firma oleks ka 35 aasta pärast üks turuliidreid. Nii peab juhtima ka erakonda. Sellise juhi Keskerakond Jüri näol 5. novembril saab.

Meie kõigi ülejäänute ülesanne on panna õlg alla, et tal kõik õnnestuks.