Viimasel ajal on teravalt tõusnud päevakorda Venemaa võimalik mõjutustegevus nii Ameerika presidendivalimistel kui ka tõenäoline sekkumine eesseisvatel Euroopa valimistel.

Lääs ja ka Eesti peavad endale aru andma – kui meie valimisi saab mõjutada, siis oleme selles ise süüdi.

Kui tõesti on nii, et teadmata allikast tulevat valeinfot usutakse rohkem, kui riikide endi valitsuste ja parlamentide liikmeid, siis paraku süüdi ei ole selles keegi teine kui juhtivad poliitikud ise, et nad on kaotanud inimeste usalduse.

Ka Eestit on 17 aastat juhitud eliidi poolt ja eliidi huvides. Ja kuigi Eesti ühiskond, eriti pealinna koondunud kesklass on liikunud edasi, siis majandusliku ebavõrdsus on suurenenud ning meie mahajäämus Lääne-Euroopast ja põhjamaadest on endiselt väga suur.

Veerand sajandit tagasi unistas suur osa Eesti inimestest, eriti Põhja-Eesti elanikud, kes olid Soomet ja Rootsit külastanud, et keskmine eestlane elab veel nende eluajal sama hästi kui keskmised soomlased ja rootslased.

Paraku pole me veel isegi Euroopa kesktaset saavutanud.

Rahulolematus just majandusliku olukorraga on eriti suur maapiirkondades. Pikalt kestnud seisak pole naljaasi. Tegemata reformid ja lahendamata probleemid on kuhjunud.

See pole omane ainult Eestile, aga me ei saa lahendada kellegi teise muresid, kuni pole hakkama saama enda omadega.

Mida siis teha? Tuleb aru saada, et probleeme on korraga kaks.

Esiteks, on küsimus elementaarses hakkama saamises. Tuleb saavutada kiirem majanduskasv, palgad ja pensionid peavad kasvama. Kriisi ajal Eestist lahkunud inimestele tuleb luua uued töökohad siin Eestis, et nad saaksid tulla tagasi.

Väga paljud tunnetasid ebavõrdsust, sest viimasest majanduskasvust võitsid rohkem jõukamad inimesed. Majanduskriisi tõttu aga kaotasid töö ja sissetuleku esimestena keskklass ja vaesemad inimesed.

Vaja on kaasavat majanduskasvu, mis jõuaks võimalikult paljude inimesteni ja väljenduks ka kesklassi ning väiksema sissetulekuga inimeste palkade ja sissetulekute suurenemises ning nende suuremas majanduslikus turvatundes.

See on esmatähtis küsimus.

Teiseks on vaja taastada ühiskonna ühtekuuluvus- ja küünarnukitunne ning riigi institutsioonide tõsiseltvõetavus.

Suurem osa Eesti inimestest ei taha riigilt liiga palju – võimalust teha tööd, mis neid huvitab, kasvatada oma lapsi ja anda neile hea haridus, kvaliteetset arstiabi ning turvalist elukeskkonda.

Kui inimesed näevad, et Riigikogu liikmed ja valitsuse liikmed selle nimel töötavad, siis usaldavad nad ka riiklike institutsioone.

Kui poliitikutest jääb mulje kui inimestest, kelle kogu elu möödub vastastikuse intrigeerimise ja oma kohast kinni hoidmise tähe all, siis paraku usk esindusdemokraatia toimimisse kaob.

Need on meie aja kaks kõige suuremat väljakutset.

Eesti on nii väike, et iga minister ja Riigikogu liige jõuab nelja aasta jooksul Eesti kümneid ja kümneid kordi risti ja põiki läbi sõita. Kui Eesti poliitikud teevad juhtidena head tööd, kohtuvad inimestega, räägivad inimestega ja kuulavad inimesi, siis ei saa ükski teine riik ega keegi kolmas tulla nende vahele.

Kui inimesed saavad selgeid ja ausaid vastuseid otsesuhtluses riigi juhtidega, siis nad mingit Sputnikut ei usu.

Kui aga poliitikud kapselduvad oma maailma, lendavad eralennukites Brüsseli vahet ja tulevad sealt siis tagasi õpetussõnadega, kuidas me elama peame ja mida meilt oodatakse, siis võime kindlad olla, et hiljemalt järgmistel Riigikogu valimistel tunneme tõsist muret selle pärast, et ka meie valimised võidakse kaaperdada.

Täielikult puudutamata on viimaste ühendriikide valimiste järgselt häkkimise risk. Mõistan, miks sel teemal vaikitakse. Venemaaga hirmutamine oleks magus, kuid parempoolne eliit ise ei taha väga teemat tõstatada, sest siis tuleb rääkida ka e-valimiste turvalisusest. Aga see on juba ühe teise loo teema.