Link kopeeritud!

Raimond Kaljulaid: "Laske maha, pange kinni!" suhtumine narkoprobleemi ei lahenda

 (57)
Raimond Kaljulaid: "Laske maha, pange kinni!" suhtumine narkoprobleemi ei lahenda
Narkomaanidelt kokku kogutud kasutatud süstladFoto: Rauno Volmar

Viimastel nädalatel on väga palju räägitud ühest süstlavahetuspunktist Põhja-Tallinnas. Mingit probleemi ei oleks, kui Eestis ei oleks sedavõrd teravat probleemi narkomaaniaga.

Meil on vähe teadmisi selle kohta, miks see nii on ja veel vähem raha, et midagi päriselt ette võtta.

Omavalitsused ja riik tegelevad iga päev sotsiaalsete probleemide lahendamisega, mille tegelik põhjus on sõltuvus. Kulud on kolossaalsed ja meie kõik maksame.

Mitte üheski erakonnas ei ole juhtivatel kohtadel inimesi, kes selle teemaga tahaksid tegeleda. Narkomaania, HIV-epiteemia, need on nišiteemad, kus hääli ei ole. See puudutab marginaalseid inimesi.

Mõned kuud tagasi kohtusin ma Erika tänava elanikega, kes nõauvad, et ma paneksin kinni linnaosa ainsa süstlavahetuspunkti.

Üks vanem mees teatas sellel kohtumisel, et tapaks narkootikumide tarvitamise eest oma kätega kasvõi oma lapse, sest narkomaan on nagu marutõbine loom (“бешеное животное”), kes tuleb magama panna.

Nüüd avalikustasime uue asukoha ja jälle samad üleskutsed – laske maha, pange kinni. Ei jätku Eesti riigil nii palju raha, et kõiki sõltlasi nende elu lõpuni vangis hoida.

Teistele tundub, et kui nad on jõudnud keskklassi, siis see ei puuduta neid. Oleks siis nii lihtne, et narkomaania ja HIV oleks ainult vaeste, venelaste ja Kopli probleem. Maksavad ju kõik.

Samal teemal:

Narkoäri aktiva on ausate maksumaksjate passiva

Ausatelt inimestelt varastatakse asju, mille eest narkootikume osta. Diilerile maksame sina ja mina. Ja maksame kuni narkpoliitika muutub, olenemata sellest, kuhu üks süstlavahetus panna.

Need on otsekulud, siis on veel kaudsed kulud.

Rahvamajanduse seisukohast on narkomaan puhas kulu – läbi tervishoiu ja sotsiaalkulude. Ja ka saamata jäänud tulu, sest noor inimene ei läinud tööle, vaid jäi süstla otsa, hääbus ja suri.

Nõutakse: rohkem karistada! Kuid karistamine ei aita. Ei ole kunagi aidanud ja ei hakka aitama.

Kõik need politseireidid, kus püütakse kinni tühise koguse tarvitanud noori on paberite määrimine ja raisatud aeg.

Ja diilerite, maaletootjate ja tootjate püüdmine? Ameerika Ühendriikide valitsus kulutas sadu miljoneid, et tabada Pablo Escobar, kes lasti lõpuks maha nagu koer.

Koka voolas ikka ojadena üle piiri.

Kuni me mõistust pähe ei võta, läheb see äri pidevalt edasi, laipade virn kasvab.

Eesti on juba narkosurmade poolest Euroopas esimene. Enamik inimesi tahaks lihtsaid asju, et palgad tõuseks ja sõda ei oleks. Sellepärast tuleb see sõda võita.

Mina usun, et ainus võimalus on võtta narkovastaseks võitluseks õiguskaitsesse eraldatud raha ja suunata see rehabilitatsiooni ja kahjude vähendamisse.

Praegu me võitleme pakkumisega, kuid pakkumisest ei saa kunagi jagu – see eest nõudlust on võimalik vähendada.

Vaja on muuta meie tänavad turvaliseks

Vaja on korralikku asendusravi, see peab olema osa tervishoiusüsteemist, mitte ära jagatud MTÜ-keste vahel. Toimima haiglate juures.

Praegu on nii, et kui inimene joob ära pudeli klaasipesuvedelikku, siis läheb ta EMO-sse, sealt eriarsti juurde. Kui ta süstib palju hullemat mürki veeni, siis otsigu mõni kaastundlik MTÜ, kus tegutsevad vabatahtlikud.

Narkopoliitika radikaalne muutmine on suur asi, mis nõuab mõtteviisi muutmist.

See tuleb ära teha erakondadeülese asjana, et päästa elusid ja anda ausatele inimestele tagasi turvatunne. Kõik erakonnad peavad ütlema, et aitab.

Siis midagi muutub.

Kuni ametnikud ja poliitikud Riigikogus ja valitsuses kalibreerivad, seni inimesed surevad. Nagu sõjas.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare