Link kopeeritud!

Raimond Kaljulaid: mida teha, et Eesti ei saaks oma Trumpi ja Brexitit?

 (132)
Uue valitsuse esimene istung
Uue valitsuse esimene istungFoto: Tiit Blaat

On aasta kokkuvõtete aeg ning sageli jääb kõlama, et mitmed lõppeva aasta pöördelised sündmused olid paljude vaatlejatele väga ootamatud. Kehvad vaatlejad, mis muud.

Referendumitulemused Inglismaal, presidendivalimiste tulemused ühendriikides, aga ka valitsusvahetus Eestis olid kindlasti pöördelised sündmused, aga mitte ootamatud.

Kohe pärast peagi ametist lahkuva Barack Obama valimist Ühendriikide presidendiks hoiatati, et sedavõrd suurtele ootustele ei ole ühelgi inimesel võimalik vastata. Nobeli rahupreemia oli enneaegne.

Lugesin neil päevil üle Obama 2009. aasta inauguratsioonikõne, milles ta lubas lahendusi oma aja suurtele väljakutsetele – terrorismist alates ja majanduslike raskustega lõpetades.

Paraku on Ameerika Ühendriikides kujunenud olukord, kus ka kõige paremad kavatsused takerduvad Washingtoni kontrolli alt väljunud bürokraatiaaparaadis täielikult. Presidendi võim on erakordselt piiratud.

Usun, et suurem osa valijaskonnast nii USAs kui siinpool ookeani hindab, et terrorioht on täna pigem suurem kui Obama ametisse astumise aastal kaheksa aasta tagasi. Ning mingit märkimisväärset uut majanduskasvu ning heaolu ei ole vahepealsel ajal olnud ega paista lähimas tulevikus.

Paljudele tundub, et lääne riigijuhid ei tea enam, mida teha. Keskklass on hirmul ning ülejäänud vihased.

Kas sellel foonil oli tõesti ootamatu, et valijad, kes tundsid, et nii USA konservatiivid kui demokraadid on neid alt vedanud, valivad kellegi kolmanda?

Samal teemal:

Valimistulemus on vaid sümptom. Haiguseks endaks oli pikalt kestnud olukord, mis tundus suurele hulgale Ameerika valijatele nii lootusetu, et nad olid nõus tegema panuse Trumpile.

Asi polnud üldse Trumpis, kes on kõigest populist, kes kasutas kujunenud olukorda ära - kuivõrd liberaalide ja konservatiivide suutmatuses midagi päriselt ära teha miljonite ameeriklaste heaks – või siis vähemalt veenda neid selles, et suudavad.

Täpselt samu küsimusi peaksid endale esitama nii Briti kui teiste Euroopa Liidu riikide valitsuste ja parlamentide liikmed.

On arusaadav, et enamik inglise valijaid ei mõelnud täpselt läbi, mida Brexit endaga kaasa võib tuua. Aga nad ilmselgelt ei uskunud enam, et Euroopa Liidu kui ka oma valitsuse aetav poliitika on nende huvides ning ei näinud mingit lahendust tavapärases valitsusvahetuses. Sellest otsus Euroopa Liidust lahkuda ja “vaadata, mis siis saab”.

Brexiti järgne riik triivib esialgu erilise suunatajuta. Briti peaministri Theresa May reitingud on kehvad. Teda toetab alla poole brittidest. Arvamusuuringud näitavad, et May “väga ei meeldi” 39% valijatest. Selliselt on raske juhtida, veel enam üht suurimat riigi- ja elukorralduslikku muutust viimastel kümnenditel.

Eestis toimunud muutused on olnud vähem radikaalsed. Kuigi 17 aastat riiki juhtinud erakonna võimult kukkumine on kahtlematult väga suur asi.

Praeguse valitsuse suhtes ei ole eufooriat. Pigem ollakse ühiskonnas äraootaval seisukohal ja antakse võimalus. Ent õhus on selgelt tunne, et järgmine valik ei pruugi enam olla nii tasakaalukas.

Valitsus peab konkreetselt näitama, et olukord hakkab paranema ja seda just nende inimeste vaates, kes tunnevad end täna kõige enam tõrjutute ja mitte kellelegi vajalikuna. Kui Eesti ei suuda olukorda stabiliseerida, saame sajaprotsendilise tõenäosusega endale samuti nii oma Brexiti kui Trumpi.

Mis aga teeb olukorra veel tuhat korda keerulisemaks, on see, et me elame paraku ajal, kus väga paljud Eestile olulised julgeolekugarantiid on sattunud väga tugeva surve alla.

Prantsusmaa presidendivalimiste üks favoriite Marie Le Pen tegi hiljuti avalduse, milles kutsus Prantsusmaad lahkuma Euroopa Liidust ja NATO-st ning loobuma eurost. Mõistagi rahustatakse seepeale, et Marie Le Pen ei võida kindlasti üldvalimisi. See on prantsuse valijate kätes ja mina ei kiirustaks pärast äsjalõppenud aastat kiirustama teiste riikide valimistulemuste ennustamisega.

Loe veel

NATO on Ameerika Ühendriikide keskne organisatsioon, mistõttu uus president mõjutab selle käekäiku oluliselt. Euroopa on mõistagi äraootaval seisukohal, millised saavad olema uue USA valitsuse hoiakud, aga peame arvestama ka sellega, et Ameerikas on kujunemas olukord, kus mitte ükski varem iseenesestmõistetatavaks peetud poliitika ei ole enam “püha”.

Peame arvestama sellega, et Inglismaa valijad ei ole Euroopas ainsad, kelle meelest ei ole Euroopa Liit ning euro end õigustanud.

Mis kokku tähendab, et nii Euroopa Liit kui NATO on erakordselt suure surve all. Tugev Euroopa Liit ja NATO on vundament, millele Eesti on ehitanud oma iseseisvuse ja julgeoleku. Mistõttu määramatud on meile iseäranis problemaatiline.

Siit küsimus: mida nüüd teha?

Kõigele vaatamata ütlen, et peamine väljakutse ei ole mitte midagi muud kui Eestis elavate inimeste heaolu kasv ning majanduse tööle saamine. Mitte miski ei murra riiki, mis on tugev. Madalad palgad, suur majanduslik ebavõrdsus, aga ka suur regionaalne ebavõrdsus muudavad meid keerulisel ajal haavatavaks. Haprus ja haavatavus tuleb asendada sitkuse ja kindlameelsusega. See ongi lähiaastate kõige olulisem väljakutse.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare