Raimond Kaljulaid: Presidendikandidaadid, kus on debatt? Äärmustes on rahvuskonservatiiv Helme, ja padukosmopoliit Kallas. Kuhu paigutuvad ülejäänud?
Nüüdseks on meil sõelale jäänud järgmised mainimisväärsed presidendikandidaadid: Marina Kaljurand, Siim Kallas (Reformierakond), Mailis Reps (Keskerakond), Allar Jõks (IRL, Vabaerakond), Eiki Nestor (SDE), Mart Helme (EKRE). Ülejäänud (Jõerüüt, Paet) on kuhugi pudenenud.
Neist ei saa kedagi kindlalt välistada, isegi kui kuulujutuveskid sahistavad endiselt Nestorist kui kõigi jaoks „okei“ presidendist. Kui Kallas teaks, et ta on kaotamas, siis ta ei läheks enam edasi. Talle ei ole ainsana vaja lihtsalt niisama „pildis olla“.
Nestoriga samadel põhjustel sai omal ajal presidendiks Ilves – keegi ei olnud otseselt vastu. Sotsid said väikse võidu, Reformierakond võis kindel olla, et Ilves teeb ka halbade lemonite juures head nägu. Läkski õnneks.
Millest on aga kahju, on see, kuidas mingid debatti pole kandidaatide vahel küll veel tekkinud.
Võib-olla ma lihtsalt ei jälgi piisavalt tähelepanelikult mängu, aga ma ei mäleta ühtegi korda, kus keegi kandidaatidest oleks kuidagi mõista andnud, et on mingis põhimõttelises küsimuses mõne teise kandidaadiga eri meelt. Kõik sihivad teineteise hääli, tagatoad kauplevad ja nii see käib.
Marina Kaljurand räägib ühendamisest, Mailis Reps räägib ühendamisest, Siim Kallas räägib Euroopast ja maailmast, Helme otsib vastust küsimusele, kes on eestlane. Nestor muheleb rahvamehelikult.
Kõigil on oma plaat peal, välja arvatud Jõksil, kes püüab enam nii kõva häälega seda ei räägi, et kõik poliitikud on sunnikud. Sest sel korral on tal nende hääli vaja.
Ajakirjanikud vorbivad ümmargusi persoonilugusid.
Ja see ongi debatt? Kehv debatt, kus millegi üle ei vaielda.
Ometigi võiks ju vaielda. Otsida tõde. Paremat teed kogu Eestile.
Ühes äärmuses on Helme kui rahvuskonservatiiv, teises Kallas kui padu-kosmopoliit. Kuhu ülejäänud end sellel teljel paigutavad?
Lennart Meri rikkus omal ajal traditsiooni ja andis valitsuse moodustamise õiguse Mart Laarile ja Kolmikliidule üle valimised võitnud Keskerakonna pea. Mida teeks Mailis Reps olukorras, kus Reformierakond võidaks valimised, kuid Savisaarel oleks koalitsioon juba koos?
Arnold Rüütel riskis omal ajal maarahva silmis narriks jäämisega ja tuli Euroopa Liidu taha – kas Helme jääb lõpuni euroskeptikuks. Ka siis kui Eesti asja peab Brüsselis ajama? Kuidas ta näeb end Eesti esindajana Euroopa Liidu juures kui ta kogu sellele asjale tahaks tuumanuppu vajutada?
Nestor on Riigikogu esimehena nii tihti olnud moraalimajakas. Mida ta ütleb oma võimaliku eelkäija Ärma-tehingute kohta? Ainult muheleb taas rahvamehelikult või ajab selja sirgu ja lubab, et tema nii ei tee, kistagu või neljaks.
Mis mind ennast kõige rohkem huvitab, on järgmine küsimus: mida peab Eesti riik tegema, et Eesti inimesed teeniksid presidendi teise ametiaja lõpuks sama palju kui soomlased, rootslased või sakslased? Palgad, ühesõnaga.
Kui meie majandus samas tempos edasi liigub nagu praegu, püüame Soome kinni 55 aasta pärast. Kas Eesti inimesed on valmis ootama aastani 2070?
Kui aga võtaksime tuurid üles ja saaksime oma majanduskasvu nii umbes 5 protsendi juurde, siis püüaksime Soome kinni praegu valitava presidendi teise ametiaja lõpuks.
Kas kellelgi kandidaatidest on selles küsimuses plaan?
Ja teine küsimus.
Ilves kutsus lõpuks iseseisvuspäeva vastuvõtule ka ettevõtjad. Küll viimases järjekorras, aga siiski. Mida teeb uus president (olgu siis Reps, Kallas, Kaljurand, Helme või Jõks) – kutsub samuti, aga laseb teistest külalistest eristamiseks vastava kleebisega märgistada?
Või siiski võtab südame rindu ja paneb nii lollile seadusele nagu firmaautode märgistamise ja astmelise maksustamisele käe ette – kasutades presidendi vetoõigust. Ei saa ju olla põhiseadusega kooskõlas lahendus, kus väärtust loov osa ühiskonnast märgistatakse sarnaselt Natsi-Saksamaale, kus juudid pidid käisele õmblema Taaveti tähe.
