Raimond Kaljulaid valimistest Tallinnas: Killustunud linnavalitsus ja pidev “diilitamine” võib tööd küll anda, kuid mitte tallinlastele, vaid kapole
Kas Keskerakond suudab hoida absoluutset enamust linnavolikogus, kui tema positsioone nõrgestab endise erakonna esimehe loodud alternatiivnimekiri?
Kui hästi läheb EKRE-l? Kas EKRE võtab hoo sisse ja teeb võimsa finiši või on nii pagulaste kui kooseluseaduse vaidlused juba eilne päev ning nendega koos ka EKRE?
Kas IRL tuleb üldse üle künnise, olukorras, kus paremtiivale on tekkinud alternatiiv Sõõrumaa ja Mõisa “Tegusa Tallinna” näol?
Muide, kui hästi läheb “Tegusal Tallinnal” ja palju nad Reformierakonnalt hääli võtavad?
Kui hea tulemuse annab SDE-le Vakra totakas kampaania? Inimene kandideerib ligi 700 miljoni eurose aastaeelarvega omavalitsuse linnapeaks. Kampaania raames aga paigaldab teismeliste seltskonnas mõneeurosid võrkusid pealinna korvpalliplatsidele. Nagu oleks see mingi oluline küsimus Tallinna tuleviku seisukohast! Mida valija selle peale ütleb?
Igal juhul on määramatus väga suur.
Võib minna nii, et see toob rekordkoguse inimesi hääletama, sest valik on lai ja igaüks leiab endale sobiva erakonna või nimekirja. Võib ka minna nii, et valija lööb kogu sellele tobedusele lihtsalt käega – võta üks ja viska teist. Ja valimisaktiivsus kujuneb läbi aegade kõige madalamaks. Võidab see, kellel on kõige lojaalsemad valijad.
Mitu kuud juba üritatakse rahvusküsimust tõsta valimiste põhiteemaks. Kusjuures alustas sellega Reformierakond lubades kaotada venekeelsed lasteaiad. Ei läinud eriti teemaks.
Nüüd tuli üks-ühele samasuguste sõnumitega välja EKRE – mis on isenesest amüsantne. Meie kõige “konservatiivsem” erakond viksib oma valimisprogrammi maha kõige “liberaalsemalt” erakonnalt. Michal ja Helmed on nagu erineval ajal sündinud Siiami kolmikud.
Paljude populistide suureks pettumuseks ja mõistlike inimeste rõõmuks ei võta see teema eriti tuld. Kellele on vaja rahvuskonflikti linnas, kus ligi pool elanikkonnast on ühest ja teine pool teisest rahvusest? 2007. Aasta oli piisavalt vastik ja jäi hästi meelde.
Siis jääb ikkagi küsimus sellest, kes on kõige pädevam linna juhtima. Kes tegelikult teab, kuidas korraldada liiklusküsimusi, luua häid ja toimivaid avalikke teenuseid. Mulle tundub, et Taavi Aasa šansid on siin väga head. Sellises keerulises supis otsib arvestatav osa inimesi kandidaati, kes on rahulik ja pädev ja jagab neid “linna asju”. Ma ühegi teise erakonna esinumbri positsioonil selliseid inimesi ei näe.
Valimisliidud võivad enne valimisi olla naljakad, kuid kõige suurem risk pealinna jaoks on väga erinevate poliitiliste jõudude vahel lootusetult killustunud linnavolikogu, kus ongi 7-8 erinevat fraktsiooni. See tähendab ujuvate põhimõtetega juhuslikult kokku klopsitud koaltsiooni, mis täna on ja homme ei ole. Töö seisab, poliitikuid jagavad maid ja otsused viibivad.
See ei oleks Tallinnale kindlasti hea, kuigi osad poliitikud, eriti valimisliitudes, võiksid selles sogases vees teatud kala püüda küll. Kahjuks ajalugu on näidanud, et seda kala minnakse püüdma pigem endale kui oma valijatele.
Kui veidi utreerida, siis kõigi valimiste põhiküsimus on see, kuidas anda inimestele tööd ja suurendada nende sissetulekuid. See on lõpuks tähtis. Killustunud linnavalitsus ja pidev “diilitamine” võib tööd anda küll, kuid mitte lihtsatele tallinlastele, vaid Arnold Sinisalu alluvatele.
