RAIN KOOLI: Kaheksa surmavat kuuli
Noorkorvpalluri kasvu ja olemisega, seljakott seljas, ei erinenud ta vähimalgi määral kellest tahes Põhja-Euroopa linnanoorest. Kaubanduskeskus oli rahvast tulvil. Reede õhtul veetsid seal aega paljud noored, aga ka terved pered koos lastega. Keskuse esimesel korrusel esinesid klounid.
Kell 19.35 sööstis ammooniumnitraadi- ning kütusepõhisest segust alguse saanud plahvatuse tõukejõul liikvele umbes kuus tuhat haavlit, mille korvpalluri kasvu ja olemisega noormees oli koos omatehtud pommiga seljakotti pakkinud. Haavlid surmasid silmapilkselt nii pommivalmistaja enda kui ka veel kuus inimest. Kaheksakümmend inimest sai vigastada. Soome üldsuse ette ilmus juhtivkirurg Eero Hirvensalo, kes ütles kahe viimase, kiirabiautos ning haiglas surnud ohvri seisukorda kommenteerides: “Nende vigastusi ei oleks olnud võimalik ravida ühegi senituntud meetodiga.”
Eile õhtul oli nüüd juba Töölö haigla peaarstiks saanud Hirvensalo uuesti Soome üldsuse ees. Lihtsa, selge ning seda mõjuvama ütlemisega mees vastas küsimusele, millised on tõsise peahaavaga haiglasse toodud noormehe väljavaated ellu jääda, ühe sõnaga: “Olematud.”
Varem päeval oli seesama noormees haaranud keset koolitundi püstoli ning tapnud kaheksa inimest. Lõpuks suunas ta püstolitoru endale.
Usaldus teeb haavatavaks
Olen ise viibinud lugematutes Soome koolides, millest paljud olid äravahetamiseni sarnased eilsete sündmuste keskmesse jäänud Jokela ühisgümnaasiumiga. Koolides, milles juba väiksemgi kaklusealge viib automaatselt klassijuhataja sekkumiseni ning juhtunu põhjaliku käsitlemiseni. Koolides, kus vormilisest reglemendist olulisemaks peetakse üksteisemõistmist ning austust. Koolides, mille ustelt puuduvad turvamehed ning metalliotsijad.
Just see teebki need koolid nii haavatavaks juhul, kui keegi pakib koolikotti lisaks õpikutele ja vihikutele ka 22-millimeetrise kaliibriga Sig Sauer Mosquito. Mõte “see võiks juhtuda ka meil” on tundunud Soome koolides ebatõenäoline ka siis, kui maailmast on kandunud uudiseid veretöödest koolikoridorides.
Laial maailmal ei ole praegusel interneti- ning üleilmastumisajastul kombeks kaugeks ja võõraks jääda. Myyrmanni kaubanduskeskuses plahvatanud pommi valmistaja suhtles keemiateemalises internetifoorumis. Aeg on edasi läinud: eilne tapja oli oma tegu juba mõnda aega ette valmistanud, kasutades ülipopulaarset võrguvideoteenust YouTube.
Jokela tühjaks jäänud koolikoridorides peaks praegu vaikse kajana kõlama küsimus: miks? Aga peale küsimuse “Miks ta seda tegi?” vajaks vastust ka teine küsimus. YouTube’il on miljoneid vaatajaid. Küsimus kõlab: miks me vaatame, aga ei näe? Ning kui näeme, miks me ei tee midagi? Vähemalt mitte enne, kui on hilja.
Autor elas aastail 1991–2007 Soomes ning töötas mitmes päevalehes ja Yleisradios.
