RAIN KOOLI: Natsionaalsotsialismi vajalikkusest Eestis
Tegemist olevat ju õrna teemaga, mis võib ärritada teiste aatesuundade esindajaid.
Miks ma ikka läksin? Samal ajendil, mille tõukel suurem osa ajakirjanduses töötavaid inimesi on üleüldse oma ameti valinud. Uudishimust.
Tahtsin teada, milline on mees, kes tahaks teha rahva hulgas selgitustööd – et tegelikult oli natsionaalsotsialism lõpmata cool.
Minu jaoks oli vastamata küsimus, kas tegemist on ullikesega, kes lihtsalt püüab jonnakalt sõnavabaduse piire venitada, vastuvoolu ujuda sooviva ajalooharrastajaga või veendunud natsionaalsotsialistiga.
Risto Teinonen on esinenud pressiga suheldes alati äärmiselt korrektselt ning meie kohtumine ei olnud erand. Sisuliselt igale küsimusele oli vestluskaaslasel valmis kiire vastus, kusjuures üheski vastuses ei esinenud ühtegi argumenti, mis oleks otseselt sisaldanud vaenu õhutamist, soovi riigikorda muuta või muud sellist, mis kapo kahtlustustele alust annaks.
Kaitsepolitsei, juhul kui tal on “Teinoneni juhtumi” kohta karme asitõendeid, neid aga ei avaldanud, mis on ka igati mõistlik. Kommenteerida poolelioleva uurimise ajal juristiharidusega uuritava vastu kogutud tõendeid oleks sama hea, kui tõenditele tuli otsa panna.
Tõrjumine tuleneb hirmust
See, milles ma lõpuks veendusin, on tõsiasi, et meie maal elab hulk inimesi, keda ühendab soov just nimelt mustanahalised elanikud Eestist eemal hoida. Osa neist inimestest sooviks näha Maarjamaal virgumas “Eesti natsionaalsotsialismi”, millele oleks siiski omane ka austav-õigustav suhtumine algsesse ideoloogiasse – ehk siis Hitleri Saksamaal väljatöötatusse – ning selle kandjatesse.
Õiged rahvuslased, ütlevad ühed hääled kommentaariumis. Vaba maa, ütlevad teised. Kellele seda jama vaja on, ütlevad kolmandad. Ohtlik suundumus, ütlevad neljandad.
Tegelikult taanduvad paljud keerulisena näivad dilemmad tavaliselt ühele või kahele põhitõele. Harjumuspärasest erineva tõrjumine tuleneb lõppkokkuvõttes varjatud hirmust, mis omakorda tuleneb sisemisest ebakindlusest. Totaalkaitse idee (kui miski teistsugune meile ei meeldi, tõrjume nad kõik enda “eluruumist”) on paanilise kaitsereaktsiooni ülim näide.
Mis Risto Teinoneni puutub, siis tema teesid noorte meeste kehalisest ning vaimsest harimisest on ju iseenesest kaunid, kuid pärinevad pea üksüheselt Hitleri “Mein Kampfist”. Eesti mees võib aga olla väga mitmel moel ilma meie omariiklusse negatiivselt suhtunud režiimi kummardamata. Ka relvaga Eesti eest välja astumiseks ei ole vaja Kolmanda Riigi arhitekte kangelasteks pidada.
Natsionaalsotsialismist, kui tahes patriootidena selle idee kandjad ka ei esineks, ei lõika Eesti ega selle elanikud vähimatki kasu. Vastupidi. Ütleme nii, et kui Venemaa propagandamasinal ei oleks reaalset Teinoneni võtta, tuleks ta välja mõelda.
