Rainer Eppelmann: kollektiivset leppimist olla ei saa
Esmaspäeval möödus 20 aastat Berliini müüri langemisest. Kas teie mäletate, mida tegite 1989. aasta 9. novembril?
Jah, muidugi! Sõitsime sõbraga müüri äärde. Seal seisid paar inimest, aga piir oli veel kinni. Seal seisid piirivalvurid, aga teistmoodi kui varasemad 30 aastat. Nad olid 30 aastat seisnud seal nagu seisab Saksa mees, kui ta tunneb, et ta on teistest üle: siis on Saksa mehel jalad harkis ja ta on väga eneseteadlik. Sel õhtul nad enam nii ei seisnud. See oli mu elu ilusaim õhtu.
Aga mida tunnete nüüd, kui meedia kirjutab, et pärast müüri langemist on sotsiaalne ebavõrdsus kasvanud, inimesed räägivad ostalgiast?...
Me oleme viimase 20 aasta jooksul tohutult saavutanud. Millised olid DDR-i kodanike võimalused suhelda, reisida, mis oludes nad elasid? Miks lahkus Saksa DV-st neli miljonit inimest?
Aga DDR-il oli ka eeliseid. Inimesed ei pidanud igal sammul otsustama – „nemad seal üleval“ otsustasid, kuidas peame oma elu elama. See tegi inimesed, kes janunesid vabaduse järgi, õnnetuks ja katki. Aga paljude jaoks oli see lihtne ja mugav. Nüüd peavad nad iga päev ise otsustama – ja kui nad langetavad vale otsuse, siis peavad nad sellest välja ujuma. Nüüd teeb see inimesi katki.
Te juhite DDR-i diktatuuri läbitöötamise sihtasutust. Kas näiteks Lääne-Saksamaal teatakse sellest piisavalt?
Ma ei saa sellele vastata. Esiteks: mida tähendab piisavalt? Teiseks: ma ei tunne Prantsusmaa, Poola, Eesti õppekavasid. Aga Saksamaal tervelt viiendik 16-19-aastastest noortest ei oma ettekujutust lahutatud DDR-i diktatuurist. Seda on liiga palju! Kui 19 protsenti küsitletud õpilastest arvavad, et Erich Honecker oli bändiliider ja teist sama palju peab Willy Brandti Saksa DV kompartei teiseks sekretäriks, jääb mulje, et nad teavad väga vähe olustikust, milles elasid nende vanemad. Aga ma ei kritiseeri neid noori, vaid nende vanemaid, vanavanemaid, koole ja hariduse kvaliteeti. Kui pea kolmandik õpilasi ei oska vastata küsimusele, mis on diktatuuri ja demokraatia olulisimad erinevused, siis see teeb minu jaoks 1933. aasta valimistulemused mõistetavaks! Samuti nagu see, kui noored ütlevad, et tahavad meeldivat mugavat elu, kindlat töökohta ja sissetulekut – pole vahet, kas diktatuur või demokraatia.
Te olete ühtlasi pastor. Andestamine on kristlik voorus – kas nendele, kes osalesid aktiivselt diktatuuris, terroris, tuleb andestada?
Kollektiivset lepitust ja andestust olla ei saa. Andestamine saab olla kahe inimese vaheline asi: et üks tuleb teise juurde ja ütleb – ma olen sinu ees süüdi. Siis pean mina järgi mõtlema, kas olen valmis andestama. Moto – keskendume ainult tulevikule ja unustame olnu – see on rumal! Kui ma pean mineviku unustama, siis ma ei saa endast aru, sest ma ei tea, miks ma olen selliseks kujunenud.
Kellelegi lihtsalt niisama andeks anda oleks ka nende „tegijate“ pilkamine. Kui ma lähen inimese juurde, kes on minu järele spioneerinud, ja kes ütleb, et tal pole minu ees millegi pärast vabandada, sest ta pidas mind riigivaenlaseks – siis kuidas ma ütlen talle: annan teile andeks? Tal ei ole ju minu ees süütunnet.
Aga kuivõrd saab rääkida isiklikust vastutusest? Kommunistlik diktatuur oli ju süsteem, kus osales palju inimesi...
Ka natsiajal ei olnud nii, et olid vaid Hitler ja Goebbels ja koik teised olid inglid. Ka Auschwitz sai võimalikuks selle pärast, et leidus inimesi, kes lasid end selleks tarvitada – olgu isiklikel voi karjäärialastel kaalutlustel.
Aga kas sellistel aegadel oli üldse võimalik jääda alati moraalselt puhtaks?
„Alati“ – see on ebainimlik sõna. Nagu „iial“. Me ei ole masinad, me võime öelda, kas „sageli“ voi „harva“. Inimeste puhul on võluv ja hirmutav see, et keegi, kes praegusel hetkel võiks anda elu oma sõprade, naise või laste eest, võib viis minutit hiljem olla täis ükskõiksust ja hoolimatust.
Jah, võib öelda, et DDR-i inimesed olid pandud olukorda, kus nad ei saanud olla truud oma arvamusele. Aga ikkagi – see süsteem vajas, et õpetajad, kasvatajad, ettevõtete juhid kaasa mängiksid. Mis saanuks, kui nad kõik keeldunuks ega poleks mõelnud karjäärile või lisarahale? Keskenduda ainult kollektiivsele vastutusele on ebaõiglane ja vaatab mööda tõsiasjast, et igaüks kannab vastutust oma elu eest.
Milliseid mõtteid teis tekitab, kui endised Stasi kaastöötajad on poliitiliselt aktiivsed? Näiteks Lutz Heilmann pääses Bundestagi...
Pean seda ebamoraalseks. Ma ei taha öelda, et nad ei peaks poliitikas osalema, aga mitte nii otsustaval kohal. Selline inimene võib tegeleda näiteks tänavavalgustusega, aga sellekski ei pea linnapea olema. Küsimus on ka selles, kas ja kuidas selline inimene esitleb oma tegevust avalikkusele? Need, kes ütlevad, et tegu oli nooruseksimusega või et „ma ei teinud kunagi midagi, mina olin kuskil mujal“ või et „seda tegi minu sekretär“, ei ole küpsed ja väärikad, et kuuluda Bundestagi.
Mõnele Eesti poliitikule meeldib rääkida vajadusest võrdsustada natsism ja kommunism. Kas see on vajalik?
Inimelus ja ühiskondades ei ole kaht asja, mis oleksid omavahel täiesti sarnased – kui tehaste masstoodang välja arvata. Aga muude asjade vahel on suured erinevused – või siis saab ühes kohas tõmmata paralleeli, teisal on aga suured erinevused.
Pole küsimust - natsism ja kommunism olid mõlemad diktatuurid. Tegu polnud õigusriikidega – aga see ei tähenda, et iga abielu lahutus või sõlmimine oli õigusvastane. DDR oli sama hoolimatu oma kodanike suhtes nagu fašistlikud süsteemid, oli ainult üks tõde, aga seda ei saa võrrelda industriaalse tapmisega Auschwitzis. Rumal oleks öelda, et kommunism ja natsism on üks. Mõlemad olid halvad, üks oli kohutav ja teine jube. Aga üksikisiku jaoks, kes sellise režiimi käe läbi hukkus, on see jutt intellektuaalne jama.
