Link kopeeritud!

RAINER KATTEL: Idiootide vabariik

 (136)
RAINER KATTEL: Idiootide vabariik
----

Vana-Kreeka kultuuris tähendas sõna idiotes inimest, keda huvitas ainult omaenda käekäik ning kes ei osanud ega tahtnud ühiskondlike probleemide lahendamisel kaasa rääkida.

Valimiseelsete väitluste sisutühjus näitab, et Eesti on muutunud idiootide vabariigiks. Poliitika ja reformid on hirmuäratavalt halva kvaliteediga ja mis veel hullem – sisuliselt ei pane seda enam mitte keegi tähele.

Päevapoliitikas puudub sisuliselt igasugune kompetents praeguste probleemide üle järele mõelda. Enamik Eesti poliitikuid ei oska põhjendatult seletada Eesti ees seisvaid väljakutseid. Euroopa Liidu järgneva seitsme aasta abi Eestile (ligi 50 miljardit krooni) jagamises ei ole parteidel ega parlamendil sisuliselt mingit sõna öelda, sest neil puudub selleks elementaarnegi kompetents.

Mõneti on see paratamatu, sest poliitika on ja jääb loosungite kunstiks. Lääne kultuuris on poliitika alati tähendanud peamiselt seda, et igaühel peab olema võimalus ühiselu arendamisel kaasa rääkida. Kui me kõik räägime, siis on loogiline, et see, kes on teistest üle ja räägib kõige kõvemini, on sageli ka poliitiliselt võitja. Tänapäeva riik (ja demokraatia) rajanevad eeldusel, et selline kakofoonia on igal juhul parem kui mis tahes autokraatia või oligarhia. Demokraatia eesmärk ei ole millegi uue loomine, vaid pigem ärahoidmine: demokraatia peab ära hoidma selle, et keegi ei kirjutaks mulle ette, kuidas ma pean oma elu elama.

Usk ametnikesse

Kuid mille alusel luuakse eri valdkondade poliitikat? Näiteks energeetika-, maksu- või tervishoiupoliitikat? Ajalooliselt on tänapäeva riik sellele küsimusele vastanud ühe lihtsa leiutise kaudu – selleks on ametnikud. Ametkonna eesmärk on ühelt poolt ellu viia poliitilisi kokkuleppeid ja kompromisse, ent teine ja vähemalt sama tähtis on ametnike ülesanne suhtuda nendessesamadesse kokkulepetesse kriitiliselt.

Teadmiste ja oskuste puudumise muudab aga Eesti poliitikas hirmuäratavaks asjaolu, et ka suur osa ametnikke, sh tippametnikud, ei saa aru, milliste probleemide keskel nad elavad ja töötavad. Ametnikel pole sageli piisavat hariduslikku tausta, nad on pisiasjadega üle koormatud ning võimetud eri valdkondi omavahel seostama. Nii näiteks on Eestis pea võimatu leida ametnikku, kes suudaks mõistlikult analüüsida iseenda loodava poliitika mõju laiemas majanduslikus ja ühiskondlikus kontekstis.

Üleilmne majanduskonkurents tähendab riigi jaoks lihtsustatult seda, et üha rohkem tuleb eri valdkondade poliitikat omavahel koordineerida ning luua eri ministeeriumide koostöös. Sellel on lihtne põhjus: väga vähesed inimesed on üksinda võimelised hoomama infohulka, mis on praegusajal vaja otsuste langetamiseks läbi töötada. Tööjaotus on loomulik, nõuab aga koordineerimist, mis Eestis praegu peaaegu puudub. Just sellise valdkonnaülese koordineerimise puudumise tõttu on Eestis ülimalt keeruline tõstatada näiteks kvalifitseeritud võõrtööjõu sissetoomise küsimust – olgugi et paljud innovaatilised ettevõtted vajaksid hädasti kogenud tootearendus-, turundus- jms juhte. Selliseid näiteid on sadu ning võib öelda, et kõik olulisemad probleemid seisavad Eestis just koordineerimise puudumise taga.

Koordineerimise asemel võime juba aastaid täheldada nn strateegilise planeerimise võidukäiku avalikus sektoris (Eestis on väidetavalt üle 110 avalikku elu puudutava strateegilise dokumendi). Seda hoolimata sellest, et iga-aastane eelarvepoliitika ja igapäevane poliitikakujundamine ei pea neid plaane millekski. Strateegilised plaanid ja strateegiad on avalikus sektoris sageli petukaup, mis on mõeldud lihtusklike petmiseks ja tegijatele sooja saavutustunde tekitamiseks. Strateegiline planeerimine on kitsˇ, mille tagajärjeks on valdkondlik idiotism ehk iga ametnik ja ametkond päästab päevast päeva oma nahka. Kedagi ei huvita see, et enamik probleeme leiab mõistlikud lahendused ainult eri valdkondade koostöös.

Nii on tekkinud olukord, et suur osa poliitikuid ja ametnikke ei olegi üldse võimelised Eesti ees seisvaid väljakutseid arutama. Ühiskondlikud organisatsioonid ammugi mitte. Samas on Eesti ees seisvad väljakutsed äärmiselt teravad: mida me oskame ja kes me oleme?

Sallimatu perifeeria

Loe veel

Me oleme võrdlemisi primitiivsete oskustega ebatolerantne Euroopa perifeeria (me loobime homosid kividega, mustad on neegrid, mehed on targemad ja teenivad seetõttu rohkem, venelasele meeldibki räusata jne). Miks peaks andekas sakslane, rumeenlane, filipiinlane, venelane siia tulema?

Eestlasel on võimatu ette kujutada, et eestlaseks on võimalik saada. Kodanik ei ole meie jaoks poliitiline, vaid esmalt kultuuriline nähtus. Kultuuri omakorda mõistame kui arhiivi, kuhu kogume eestlust ülistavad teod, raamatud, kujud. Nii on rahvus ja kultuur sümbiootilised vahendid teiste ja teistsuguste eemale tõukamiseks – olgu see siis siin sündinud venelane, meie kõrval töötav homo või tumedanahaline. Eestlase jaoks on kultuur ebatolerantsi ja väikluse õigustus. Pronkssõduriga seoses toimuv on selle väljendus.

Hiljemalt alates valgustus-ajastust on kodaniku mõiste poliitiline ja seeläbi on kultuuri ülesanne eelkõige kodaniku otsustusvõime harimine. Otsustusvõime tähendab esmalt võimet eelarvamustest üle olla. Otsustusvõime on kahtlus. Eesti kultuuris ei ole kahtlust, sest meie, eestlased, oleme alati õigel poolel ja pole kunagi valanud verd. Meie kultuuris ei ole süüd. Kui ei ole süüd ja kohustust, siis ei ole ka kodanikku, vaid on idioot, kelle eelarvamused saavad seadusteks, poliitikaks.

Ainult poliitilise kodaniku mõiste kaudu on meil võimalik suhelda ja elada koos siin elavate venelastega. Ainult poliitilise kodaniku mõiste kaudu on võimalik luua pinnas andekate inimeste Eestisse tulekuks; ainult nii on võimalik luua alus avatud ja innovatiivsele Eesti ühiskonnale ja mitte sulguda Euroopa perifeeriasse. Rahvusküsimus on Eesti poliitikas tõeline tabu, sest me ei julge tunnistada, et rahvus on ainult kokkulepe. Keegi ei ole sündinud eestlaseks.

Läbikukkunud Eesti

Eesti poliitikud, ajakirjanikud, kultuuritegelased ja teadlased on sageli uhked selle üle, kui kõrgetel kohtadel on Eesti majandusvabadust hindavate indeksite järgi. Samas oleme Euroopa “esirinnas” ka järgmiste näitajatega: madal tootlikkus, kuritegevus, vangide rohkus, sotsiaalne kihistumine, meeste ja naiste sissetulekute erinevus, ökoloogiline jalajälg, jooksevkonto defitsiit, erasektori laenukoormus. Mis planeedil on need edukuse näitajateks? Meie majanduspoliitika on olnud lihtsalt vale. Majanduskasv on olnud geograafiline juhus – asume maailma juhtiva majanduspiirkonna, Skandinaavia külje all. Me oleme uhked oma maksusüsteemile ja rahandusele, ent ometigi maksustame Euroopa mõistes väga kõrgelt tööjõudu ja massiivne laenuraha sissetulek on toonud meile ka rahandusliku eba-

stabiilsuse – meie majandus on muutunud püramiidskeemiks ja kaotajaks saame olla ainult meie ise. Eesti on läbi kukkunud, me lihtsalt ei tea seda veel.

Need teemad peaksid olema Eesti tuleviku, koolide õppekavade, kultuuri- ja ajalooväitluste keskmes. Neist teemadest ei kuule me aga ei valimiste eel ega järel. Oleme suutnud luua ühiskonna, kus valitseb radikaalne neoliberaalne vabaturumajandus, mis põhineb usul, et lahendus, mis on mulle parim, on parim kõigile.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare