Link kopeeritud!

RAINER KATTEL: Majanduskasv ei too heaolu

 (28)

TÖÖSTUSPOLIITIKA tekketa jääb rikas Eesti unistuseks
Eesti majandus kasvab väga võimsalt, ent heaolu kasvu ei too see suurele osale Eesti elanikest nii pea, sest sotsiaalmajanduslikud fundamentaalsed tendentsid on endiselt negatiivsed.

Vajame heaoluriiki ja radikaalseid uuendusi tööstus- ja innovatsioonipoliitikas.

Eesti viimase kvartali majanduse ja ekspordi kasvunumbrid on põhjustanud suure osa kohalike poliitikute ja analüütikute hulgas paraja eufooria. Ometigi on Eesti üks Euroopa “juhtivaid“ riike ebavõrdsuselt (ühiskonna jõukamate ja vaesemate vahe on ainult Inglismaal suurem), meie tootlikkus on vaevalt 50% Euroopa Liidu 25 liikmesriigi keskmisest ja kõrgtehnoloogia osa ekspordis kahaneb. Küsimus ei ole selles, miks siis majandus kasvab, vaid pigem: kui kaua veel?

Eesti eksport tuleb suuresti allhanketootmisest. Selles ei ole mitte midagi halba, probleem on pigem Eesti allhanketööstuse struktuuris: peamiselt on tegemist kitsastes valdkondades tegutsevate suhteliselt väikeste ettevõtetega, millel puudub sisuliselt igasugune koostöö teiste omasugustega, rääkimata haridusasutustest Eestis ja mujal.

Ettevõtete koostöö, eriti tootearenduses, on aga majandusarengu peamisi mootoreid. Ettevõtted õpivad üksteiselt nii koostöö kui ka konkurentsi kaudu. Eesti tööstuses aga peaaegu puudub tootearendus, sest väikeettevõtetele on see liiga riskantne tegevus ja samas neid riske koostöös ei jagata. Tegemist on surnud ringiga, mis teebki ainsaks alternatiiviks allhanke.

Paratamatud allhanked

Olulisim on aga Eesti tööstuse struktuuri tähendus avaliku sektori innovatsiooni- ja hariduspoliitikale. Eesti innovatsioonipoliitika on seni suunatud kõrgtehnoloogilise (ülikooli)teadmise turule toomisele. Et aga tavaettevõtted omavahel sisulist koostööd ei tee, siis ei liigu nende üksikute kõrgtehnoloogiaettevõtete teadmised Eesti teistesse ettevõtetesse edasi. Teisisõnu, riik arendab ettevõtlust ühe ettevõte haaval, mis meenutab kilplaste tegevust ja on kindlasti väga kallis lõbu. Samas puuduvad meetmed, mis võimaldaksid olemasolevatel ettevõtetel näiteks insenere palgata või osta sisse uut tehnoloogiat.

Eesti avalik sektor üritab luua kõrgtehnoloogilist ettevõtlust, aga olemasoleva majanduse

struktuur näitab, et sellisel moel toetame küll rahvusvahelist teadus- ja arendustegevust, kuid enda majandusele pole sellest peaaegu mitte mingit kasu. Ilma tööstus- ja innovatsioonipoliitikata, mis on radikaalselt suunatud olemasoleva tööstuse pidevale ajakohastamisele oskuste ja tehnoloogia alal, pole ükski riik rikkaks saanud.

Kasv kõigi heaks

Üheski rikkas riigis pole kogu tööhõive kõrgepalgalises tööstuses. Vastupidi, teeninduse osa kasvab pidevalt ka arenenud riikides. See on tõsi, kuid vaid osa probleemist, mitte vastusest. Teeninduse töökohad on peaaegu alati suhteliselt madalapalgalised, sest innovatsioonist saadud eelised on kõigile turulolijatele kättesaadavad. Kassiirid on pea igas poes oskuste ja tehnoloogia poolest samal tasemel, nii Eestis kui ka USA-s. Üldist tootlikkuse ja seega ka reaalpalkade kasvu viib ikkagi alati ja kõikjal edasi tööstus – teadmiste ja oskuste põhjal saavutatud konkurentsieelis.

Selleks, et korvata teeninduse osatähtsuse kasvu ja seega ka madalapalgalise töötajaskonna osa kasvu, ongi loodud heaoluriiklikud lahendused. Heaoluriik viib majanduse (tootlikkuse ja reaalpalga) kasvu sisuliselt kõigi ühiskonna liikmeteni, sotsiaalsete vms ideedega on siin tegelikult väga vähe ühist. Majanduslikus mõttes on heaoluriigil ainult üks eesmärk: luua võimalikult palju maksejõulisi kodanikke. Heaoluriik loob masstarbija, inimese, kes tarbib jõudsalt ka siis, kui ta on haige, töötu, pensionil või on saanud lapse. Ja eelkõige loob heaoluriik tarbijad, kes, tehes Norras ja Haitil samasugust tööd sama tootlikult (näiteks bussijuhid), saavad Norras kümneid kordi kõrgemat palka.

Loomulikult tähendab see ka suuremat riigieelarvet ja võimalikke investeeringuid haridusse ja eelkõige valdkondadesse, mis suurendavad tööstuse konkurentsivõimet: inseneri- ja rakendusharidusse. Veel kord: sotsiaalsete, veel vähem sotsialistlike ideede ja eesmärkidega ei ole siin mingit pistmist. Heaoluriik on majanduslikult geniaalne lahendus.

Kiire valiku vajadus

Loe veel

Ent heaoluriiki võib väga mitmeti üles ehitada – nendes alternatiivides peitubki praeguse Euroopa tuleviku üle käiva debati võti. Jõuliselt kerkib esile nn anglo-sotsiaalne mudel, vähe reguleeritud tööjõuturuga, mis võimaldab paljude madalapalgaliste töökohtade teket teeninduses.

Teisalt tehakse sotsiaaltoetused (näiteks lapsetoetus) universaalseks. Nii on tagatud kõrge tööhõive määr ja ka vaesuse mitte nii räige esinemine kui näiteks USA-s.

Sellele vastandub jäik kontinentaal-Euroopa mudel, kus sektoripõhised palgaläbirääkimised ja ametiühingute võim hoiavad nii palgad kui ka tööpuuduse kõrgel tasemel. Samas on mõlemal mudelil paradokse: hoolimata maailma kalleimast tööjõust on Saksamaa kaks viimast aastat olnud maailma juhtiv eksportöör, Inglismaal aga kaob iga kuu tööstusest tuhandeid töökohti ning majanduskasv aeglustub.

Siim Kallasel on täiesti õigus: peame vaatama Skandinaavia poole, kus levinud on ettevõtluse võrdlemisi madal maksustamine, millele lisandub ettevõtluse ja eriti tööstuse tehnoloogilise arengu jõuline toetamine ning väga aktiivne tööturupoliitika. Sisuline erinevus anglo-sotsiaalsest mudelist seisneb selles, mida me tahame heaoluriiklike meetoditega toetada: tööstust, tehnoloogiat ja oskusi või teenindusvaldkonna madalapalgalisi töökohti? Skandinaavia mudel eelistab esimest ja tulemuseks ei ole mitte ainult kasvav, vaid ka sotsiaalselt väga tasakaalustatud majandus: kui USA-s on tööstusettevõte tippjuhi ja tavatöötaja palgasuhe 475:1, siis Rootsis on see suhe vaid 13:1.

Et majanduskasv Eestis jätkuks, selleks peame väga jõuliselt toetama olemasolevaid tööstusettevõtteid, nende tehnoloogilist ja inimeste oskuste arengut. Selleks, et majanduskasv leiaks tee ka tavaeestlase taskusse, peame looma heaoluriiki tööjõu koolituse ja universaalsete ning suurte toetuste kaudu. Konkurentsis Aasia ja muu maailmaga ei vaja Euroopa, sh Eesti mitte vähem, vaid rohkem skandinaavialikku heaoluriiki ja jõulist tööstuspoliitikat.

Rainer Kattel, Tallinna tehnikaülikooli professor

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare