Me koristasime laupäeval oma kodu. Naeratusega huulil, pisaratega silmis, tunnistasime iseendile, et see hooletusse jäetud maa on meie kodu. Laupäeval sai Eestimaa endale lõpuks hea peremehe.
Mul on paganama hea meel ja uhke tunne, et me sellise tembuga hakkama saime. Taas kord olime kogu maailmale eeskujuks, Ameerikast Zambiani.
Me lahendasime üheskoos pealtnäha võimatuna paistva ülesande ja ütlesime selgelt: me armastame oma kodumaad!
Polnud ju koristuspäev teab mis eesmärk omaette, prügihunnikute äraviimise võinuks ka raha eest tellida, kas või eurorahade eest. Meie tegelik eesmärk oli midagi enamat: vabaneda orjalikkusega segatud hoolimatusest meie kõigi peades, vabaneda nõukaaegsest arusaamast, et meie riik on ametnike, poliitikute ja keskvõimu asi. Laupäeval me nägime, et meil on alles midagi väga olulist ja habrast, mis viimase aastakümnega mäkdonaldsi ja euribori vahele kaduma kippus - meie Eesti. Meie oma riik, kus maksab meie sõna ja tahtmine ning kus otsustame meie, kuidas oma asju korraldada. Kui ametnikud ja poliitikud ei saa hakkama, kui klantspiltidelt vastuvaatav topeltmoraal õõnestab meie usku ausasse omariiklusesse, siis mis muud meil üle jääb, kui üheskoos õige teeots jälle üles leida? Tuhanded prügihunnikud metsades olid sõnumid, mille toojate peades kumises üks: kõik varastavad, keegi ei hooli - miks minagi peaksin?
Prügikuhjad meie metsades olid kantud kokku meie prügiste, haigete hingede poolt. Üheskoos saime metsade puhastamisega hakkama, aga see oli esimene samm meie rahva vaimu ravimisel. Järgmised sammud on meie kõigi kätes. Ainult üheskoos suudame unistuse puhtast Eestist ka lõpuni ellu viia. Loodame, et meil see õnnestub. Esimene, väga suur ja uskumatunagi tunduv samm on tehtud: laupäeval koristasime oma kodu.
