Link kopeeritud!

Rainer Vakra: metsa põletamine ahjus pole 21. sajandi taastuvenergeetika

 (82)
lk6
sFoto: Viio Aitsam

Eelmisel nädalal sündis valitsuses otsus, mis lubab elektrijaamades kasutada kütusena puitu. See tähendab uusi töökohti ja päästab Eesti Energia veelgi suuremast varade alahindamisest. Kahjuks on sel otsusel ka varjupooled.

Esiteks rääkida 21. sajandil taastuvenergeetikast, mis põhineb juba üle 200 aasta tagasi leiutatud aurukatla tehnoloogial, pole mõistlik. Jutt, et põlevkiviahjudes hakatakse põletama vaid oksi ja kände, nagu tegid sajandeid tagasi meie vaarisad, pole majanduslikult võimalik. Odava ja väikese energiasisaldusega biomassi kasutamisele seab tegelikult väga selged piirangud suur transpordikulu ehk kaugus Ida-Virumaal asuvatest hiigelkateldest.

Teiseks teeb puidupõletamine põlevkiviahjudes tarbijate ja ülejäänud metsatööstuse jaoks puidu hinna kallimaks. See puudutab nii kaugküttevõrkusid, kus viimastel aastatel on riigi toel võetud kasutusele hakkepuit, kui ka neid kodusid, kus on endiselt au sees ahjuküte. Toetuste baasil arendatav biomassi taastuvenergia on aga mureks puidutööstusettevõtetele ja kogu selle sektori konkurentsivõimele. Nagu meenutasid esimesena valitsuse otsust kommenteerides suurimad kasusaajad ehk Eesti Erametsaliidu esindajad, siis aastal 2009, kui elektrijaamad eelmine kord hakkpuitu kasutama hakkasid, tõstis see ühe aastaga puidu hinda keskmiselt 34 protsenti.

Meie, eestlased, peame ennast metsarahvaks ja oleme harjunud, et metsas saab korjata seeni-marju ning soovi korral lausa ise jõulukuusk koju tuua. See, mis meie jaoks on harjumuspärane, on juba mujal Euroopas ammu hävinud. Kõige suuremaks ohuks raiemahtude hüppelise kasvu puhul on ökoloogiliselt mitmekesiste metsade hävimine. Näiteks just vananenud metsas, mis on saeterast pääsenud, elutsevad tuhanded loomad, linnud, putukad ja linnainimesele tundmatud muud erilised mutukad. See on loodus, mida inimkäsi pole suunanud ega ümber kujundanud. Paratamatult viib otsene surve ja vajadus metsa kiiresti taastoota tööstusliku metsakasvatamise suunas. Juba praegu on meil valdavalt mets kas istutatud või külvatud, mille puhul on tegu inimese rajatud üheliigilise puupõlluga. Euroopas on lausa nende n-ö puupõldude väetamine igapäevane nähtus.

Oleks aeg tunnistada vigu ja pingutada 21. sajandi tehnoloogiate kasutuselevõtu nimel, mitte kaitsta läbimõtlematult Eesti Energia kulukaid investeeringuid. Eelmisel aastal võitis Arengufondi konkursil esikoha see, kes arvas, et on hea mõte kuulutada kogu meie mets ehk umbes 50 protsenti maismaast mahemaaks ning teha selle baasil marjade ja muude pisikeste loodusandidega äri. Lihtsalt kõike ei saa mõõta vaid täna ja eurodes. Enne kui asume puidu laiaulatuslikku põletamist riiklikult toetama, peame üheksa korda mõõtma ja ühe korra lõikama.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare