Rait Maruste: Anonüümne annetamine pole patt. Piirang vähendab vabadust
Et teema, selle käsitamise toon ja tugevus on ühe poole valitud, siis on mul vabadus reageerida sama intensiivselt. Seniks kuni politsei ja prokuratuur minu ja sadade teiste kirjavahetuses sorib, on, mille üle järele mõelda.
Kõigepealt on mulle ja usun, et paljudele teistele siiamaani sügavalt arusaamatu, miks pidi Meikar, kes ei olnud ju avalikus elus enam uustulnuk, ootas oma probleemiga ligi kaks aastat ja siis tuli oma südamevaluga välja meedia kaudu. Ta ei pöördunud kordagi ei erakonna juhatuse või riigikogu vastava komisjoni poole, et tal on selline info ja probleem ja nõudnud või palunud asja lahendamist. Kuidas asjad demokraatlikus ühiskonnas käima peaksid, teadsid eelduslikult vähemalt Meikari nõustajad ja ettelükkajad. See omakorda sunnib küsima, mida siis tegelikult saavutada sooviti ja kas eesmärk ja selle saavutamise meetod on omavahel mõistlikus ja põhjendatud tasakaalus. Siiani näib, et mitte.
Arvutid ja kirjavahetus
Tuld on antud kõigist raudadest. Ometigi on eeluurimine alles algusjärgus, ja nagu hiljuti prokuröri suu läbi teada saime, võtab klotside kokkuseadmine veel palju aega. Erialainimesena ei saa ma jätta osundamata, et mis ajast on see nii, et juhtivprokurör annab kohe alguses muigel suul intervjuud, kus teeb teatavaks oma eelistuse mõnede väidete tõelevastavuses, andes selge indikatsiooni ühtede tõendite ja väidete eelistusest teiste ees. Sellest hoiduti isegi inkvisitsioonilises nõukogude menetlusmudelis. Enamgi veel, kutsudes inimesi ütlusi andma ja andes samal ajal lubaduse vabastada vastutusest, toimis prokurör ebaseaduslikult ja oma volitusi ületavalt, millele juhtis õigustatult tähelepanu ka advokatuuri esimees.
Eks saab näha, millise, kui üldse, kohtuliku kaalu saavad sellisel küsitaval õiguslikul alusel ja viisil saadud tõendid.
Nagu olnuks veel vähe suurima opositsioonierakonna keskkontori massiivse jõuga läbiotsimisest seoses 500–600 euro väidetavalt ebaseadusliku saamisega, kasutati sama meetodit, küll veidi mõõdukamal viisil, ka juhtiva koalitsioonierakonna suhtes. Kuigi uuritakse väidetavat ebaseaduslikku annetuste vastuvõtmist, võeti mõlemal juhul ära keskkontori arvutid kogu selles sisalduva kirjavahetuse ja dokumentatsiooniga. Kus, ilma igasuguse kahtluseta, on sees palju vähimalgi määral süüdistusega seonduvat eraelu kaitse alla langevat ja kindlasti on sees ka parlamendiliikmete kontaktid, kirjavahetus, tegevuskavad, mis on otseseoses nende tööalase tegevuse ja mandaadiga ning mida peaks kaitsma parlamendi immuniteet.
Mis siis ikkagi toimub – kahe juhtiva erakonna kogu aastatepikkuse asjaajamise materjalid on üle läinud jõuametkondadesse. Mis eesmärgil? Kas see kõik on, ja ainult, seotud eeluurimise vältimatute vajadustega? On põhjust sügavalt kahelda. Siis eeldanuks teiseviisilist toimetamist. Tahaks loota, et tehakse vahet ka väidetavate tegude toimepanemise aegsel ja praegu kehtival regulatsioonil.
Kas kogu info on vajalik eeluurimisele, jääb sinna ja on kaetud eeluurimissaladuse ning eraelu ja sõnumisaladuse kaitsega, on põhjust kahelda. Eelnevad lekked ja läbikukkumised ei tekita selles kindlustunnet. Igatahes on prokuratuur võtnud endale erakordse vastutuskoorma. Pikaks ajaks. Näib, kas kellegi ees ka vabandatakse.
Me ei ole korrumpeerunud
Jõuametkondade ja meedia aktsioonide põhjal jääb mulje, nagu oleks Eesti läbinisti korrumpeerunud riik, kus on vaja rakendada erakordseid ja jõulisi meetmeid. Ometigi on Eesti korruptsiooniindeksis maailma 22. riik. Ehk asetleidnu sunnib, paranoiliselt ehk, küsima: kelle huvides toimetate, seltsimehed? Ajaloost teame, et riigid, kes on teinud panuse ühiskonna kriminaalõiguslike vahenditega juhtimisele, on halvasti lõpetanud.
Häda ei ole ju selles, kui üksikuid ekstsesse ette tuleb. Neid tuleb ette ka kõige paremate süsteemide ja väljakujunenud demokraatiaga riikides. Vihjan siin näiteks Saksamaale ja Prantsusmaale. Intsidentidega tuleb tegeleda ja nende õigusriigis tegeletakse. Ja parandatakse süsteemi, kui on vaja ja saab. Kuid selles ei pruugi väga sinisilmne olla. On ju meil ka liiklusseadustik ja karistusseadustik, kuid ometigi tuleb ette nii liiklusrikkumisi kui ka kuritegusid.
Ohtlik on meie kõikelammutav hoiak, kus on ainult mustvalged lahendused ja kõige saavutatu masohhistlik mahategemine. Meil on küllalt hästi toimiv stabiilne valitsus ja väljakujunenud tugev ilmavaatel põhinev erakondade süsteem. Pole kellegi poolt loodud projektiparteisid à la parema Eesti Eest või Õigluse Tee, mis on järgmisteks valimisteks kadunud. Tehes valimatult maha kõike ja kõiki tulistame iseendale jalga. Vähendame inimeste usaldust demokraatia ja oma riigi vastu. Kas me seda tahame? Kas ebastabiilsus ja usaldamatus on meile kasutoov? Kahtlen. Küll aga on ta kasutoov kellelegi, kellele meie areng ja stabiilsus pinnuks silmas on. Meil ei maksa oma agaruses, lolluses või kasuahnuses Eestile pahasoovijatele kaasa aidata.
Kui on, mida saab paremaks teha, siis tuleb mõistagi seda teha. See oli ka põhjus, miks põhiseaduskomisjon saatis erakondadele, kodanikuühendustele ja poliitika asjatundjatele palve esitada oma ettepanekud erakondade rahastamise täiustamiseks.
Nn anonüümne annetamine tõstatab minu meelest ka tõsise põhiseaduslikkuse probleemi. Kui vabadus on meie põhiseaduse üks alusväärtusi, siis eeldab see, et ma võin oma rahaga teha, mida õigeks ja vajalikuks pean. Kui mulle ikka meeldib näiteks katoliku kirik ja sotsiaaldemokraatlik ilmavaade, siis kas ma ikka pean oma usku ja veendumusi avalikult esitama või võin oma toetust ka anonüümselt väljendada? Iga piirang on aga teatavasti iseenesest vabaduse vähendamine. Seda küsimuseks.
Tänapäeva meedia ei ole ammu enam see sõna- ja arvamusvabaduse ajakirjandus, mis andis talle neljanda võimu auväärse nimetuse. Oma kvaliteetkujul on ta seda ju ka täna, kuid erandina. Nüüd rajaneb võim teistel alustel. Valdavalt on praegune meedia meelelahutuslik, egoistlike kommerts-huvidega nähtus, kus müüb skandaal, konflikt, arvamuse pealesurumine, madalatele hoiakutele mängimine, inimeste ignorantsuse ärakasutamine. Seda selleks, et saada populaarsust ja klikke. Kommertshuvi ei ole aga tingimata veel avalik huvi. Nagu ka uudishimu ei ole avalik huvi ja ajakirjaniku arvamus ei ole tingimata rahva arvamus.
Rait Maruste, riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees
