Link kopeeritud!

RAIT MARUSTE: Konstitutsionalismi kaitseks

 (18)

Konstitutsionalismi all mõistetakse de­mokraatia ja selle väärtuste, seal­hulgas põhiseadusliku korra kaitset võimu piiramise ja kontrolli kaudu.

Põhjuse sel teemal sõna võtmiseks on andnud mõned viimased ilmingud Eesti avalikus elus. On hinnangute andmise, järelemõtlemise ja ettevaatamiste aeg.

Alustan riigikohtu otsusest tunnistada riigikogu otsus oma palkade külmutamisest põhiseadusega vastuolus olevaks. Sotsiaaldemokraatide seast tulnud presidendi otsus vaidlustada sotsiaalset vastutustunnet üles näidanud parlamendi soov külmutada oma palgad on tee­ma omaette. Põhimõttelise ot­suse tegi riigipea, kes on otsustamises vaba ja õigustatud lähtuma nii õiguslikest, poliitilistest, sotsiaalsetest kui ka majanduslikest kaalutlustest. Kuid siiski olulise piiranguga: ta peab jääma põhiseaduse mõtte ja sätte raamidesse, arvestades selle eesmärke, alusväärtusi ja printsiipe.

Presidendi vaide õiguslikud argumendid olid tekstoloogilised, keskendudes põhiseaduse § 75 keelelisele analüüsile, mis sätestab, et ,,Riigikogu liikme tasu ning piirangud muu töötulu saamisel sätestab seadus, mida tohib muuta Riigikogu järgmise koosseisu kohta”.

Õiglus, solidaarsus, sotsiaalriik

President leidis, et norm on ühemõtteline, keelates igasuguse muutmise – nii suurendamise kui ka vähendamise. Tehti ka viiteid vajadusele vältida huvide konflikti, samuti populismi. Viidati isegi vajadusele kaitsta parlamendi vähemust enamuse vastu (!?). President ei viidanud oma põhjendustes, et põhiseaduse üksiknorme tuleb lugeda terviklikult ja kooskõlas põhiseaduse eesmärkide ja printsiipidega, milleks on meie põhiseaduses õiglus, sotsiaalriiklus ja solidaarsus kui  viimase üks alaprintsiip. Justiitsminister oli üheselt normikeskse lähenemise ehk presidendi meelt, õiguskantsler tõi aga muudele argumentidele lisaks esile ka viimati nimetatud argumendid, asudes vastupidisele seisukohale.

Mida tegi riigikohus? Kohtu enamus – 13 kohtunikku 18-st võttis üheselt formaaljuriidilise ehk reeglikeskse positsiooni, keskendudes valdavalt üksiknormile ehk eelosundatud paragrahvile, eriti aga sellele, mida tähendab sõna ,,tohib”. Kasutati ka muid põhjendusi, sealhulgas vajadust vältida huvide konflikti, jättes paraku selgitamata, mil viisil tekitab huvide konflikti palga külmutamine ehk vähendamine. Ühtlasi viitas otsus vajadusele vältida riigikogu tegelemist oma palgaga. Kuid tegelikult saavutati vastupidine tulemus: riigikogu just sellega nüüd tegelema peab­ki. Üks põhjendus oli ka populismi vältimine. Kuid teisalt võttis kohus analüüsida teema, mis rangelt võttes vaidlusainesse ei kuulunud, suunates riigikogu tegelema nii populaarse teemaga nagu kuluhüvitised. Sel viisil toimides asus riigikohus andma juhiseid ja vastama küsimusele, mida keegi temalt ei olnud küsinudki.

On šokeeriv, et põhiseaduskohus keskendus oma argumentatsioonis ainult osale konstitutsioonilise interpretatsiooni võimalustele ega pööranud tähelepanu põhiseaduse eelosundatud väärtustele ja eesmärkidele (õiglus) ja printsiipidele (sotsiaalriiklus ja solidaarsus). Neid kategooriaid otsus isegi ei puuduta.

Tähelepanuta jäi põhiseaduse normide hierarhiline terviklikkus ning tõlgendamisprintsiip, mille järgi tuleb üksiknormi tõlgendada mitte ainult (normi)ees­märgipäraselt, vaid põhiseaduse eesmärgi päraselt, terviklikult ja kontekstiliselt. Kui põhiseaduse üksiknorm on vastuolus selle eesmärkide või printsiipidega – antud juhul õigluse, sotsiaalriikluse ja solidaarsusega – siis üksiknorm (reegel) taandub nende ees. Üksiknormi tuleb lugeda kooskõlas üldisega: viisil, et ta toetaks maksimaalselt demokraatlikku õigus-, õiglus- ja sotsiaalset korda. Nüüd jõuti aga lihtsustatult öeldes olukorda, kus lekkiva laeva juhtkond asub tõlgendama veepumba lüliti juurde kinnitatud silti, mis lubab „pumpa käivitada ainult pootsmani loal”, aga pootsman, jumal laevas, on juba üle parda…

Tuleb mõista, et legitiimselt valitud rahvaesindusel ei ole mit­te ainult voli demokraatlikul viisil võtta vastu üldistes huvides ennastpiiravaid otsuseid, vaid ka kohustus seda teha. Riigikohtu vähemus mõistis seda.

Teine muret tekitav ilming on seotud riigikogu katsega muu­ta põhiseaduse § 104 esitatud konstitutsioonilist seadust, täpsemalt kohalike omavalitsuste volikogu valimise seadust tavalise seaduse muutmiseks ettenähtud korras ehk soolise võrdõiguslikkuse seaduse sabas.

Loe veel

Selline püüe on vastuolus konstitutsionalismi ideega, põhi­seaduses esitatud õigusaktide hierarhia põhimõtte ja seaduslikkuse printsiibiga. Põhiseadus sisaldab õigusnormide hierarhiat, kus esimeseks aktiks on põhiseadus ise, sellele järgnevad välislepingud ning siis tulevad § 104 loetletud seadused. Alles seejärel tulevad tavalised seadused ja muud õigusaktid.

Konstitutsioonilistel seadustel on eristaatus ja nende menetlemise protseduuriline kord on rangem, sest nad reguleerivad riikluse olulisimaid küsimusi. Konstitutsioonilisi seadusi saab vastu võtta ainult riigikogu koosseisu häälteenamusega ehk vähemalt 51 poolthäälega. Neid seadusi saab muuta ja täiendada vaid omaette seadustega ja konstitutsiooniliste seaduste menetlemise korras. On lubamatu, kui konstitutsioonilisi seadusi üritatakse muuta harilike seadustega, näiteks olukord, kus jäätmekäitluse seadusega muudetakse ka valimisseadust.

Juba 1998. aastal otsustas riigikohus, et konstitutsiooniliste seaduste reguleerimisvaldkonda kuuluvate suhete reguleerimine lihtseadustega on põhiseaduse vastane.

Kõigutavad paati

Riigikogu – nii nagu ka vabariigi president, riigikohus ja õiguskantsler – on kohustatud hoidma ja kaitsma põhiseaduslikke väärtusi ja õiguskorda. Konstitutsionalismist ülevaatamine või selle kitsapilguline mõistmine on kahetsusväärne.

Kõrvale peaksid jääma ka igasugused üleskutsed seada kahtluse alla demokraatlik riigikorraldus, heita kõrvale esindusdemokraatia ja asendada see kas ,,valgustatud monarhiga”

(O. Taal), mingisuguse ühiskondliku kokkuleppekojaga (R. Veidemann), või teadlikult lõhestada ühiskonda sildikleepimisega (stiilis ,,nemad on süüdi”). Ei, vastupidi, just raskuste ja kriisi ajal tuleb demokraatiat hoida ja tugevdada, et juhuseotsijad, hetkemeeleolud või päevavajadused meid rappa ei veaks. On ju vana talupojatarkus, et koolmekohal hobuseid ei vahetata ja raskel merel paati ei kõigutata. Raske on igal pool, kuid ma pole märganud kusagil mujal Euroopas üleskutseid raskuste tõttu loobuda demokraatiast ja asendada see millegi muuga. Miks siis Eestis!?

Autor väljendab isiklikke seisukohti.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare