Rait Maruste: Lõpetame lootusetu dopingujahi

Dopingu tarvitamine tuleb vabaks lasta, maksumaksja raha aga tippspordist kõrvaldada

Spordis läksid asjad käest, kui amatöörsport ja profisport ühinesid ja spordist sai äri ja meelelahutus. Oli ju aeg, kus amatöörspordil ja profispordil tehti selget vahet. Amatöörsporti peeti aateliseks tervise ja füüsiliste võimete kandjaks, mis oli eemal rahast ja puhas dopingust. Profispordis neid piiranguid ei olnud. Millalgi 25–30 aastat tagasi saadi aru, et vahet pole enam võimalik selgepiiriliselt ja kontrollitavalt teha. Olümpiatasemel oli ühinemise eestkõnelejaks tolleaegne rahvusvahelise olümpiakomitee president Juan Antonio Samaranch.

Järgmise tõuke spordi tänaste probleemide poole andis massimeedia, eriti televisiooni absoluutne domineerimine spordi kajastamises, selle kaudu saavutatavas tuntuses, reklaamis ja ka kuulsusejanu õhutamises. Nii individuaalsel kui ka riiklikul tasandil. Spordist sai elatise teenimise ja kõrgtasemel suurte summade saamise vahend. Ja mitte ainult sportlasele, vaid kogu seltskonnale spordi ümber – treeneritele, varustuse tootjatele, meediale, reklaamile ning meditsiinile ja farmaatsiale. Glamuur ja raha olid selleks liiga suured, et mitte kõiki võimalusi kasutada. Nii hakkas spordi ümber keerlev seltskond riskima, manustati või kõnniti võimalusi ja võimeid kombates lubatu ja keelatu piirialal.