Raivo Aeg: Mind üllatab, et politsei- ja piirivalveametit tahetakse lõhkuda!
See oli mahukas tegevus ja ei tekkinud küsimust iseseisva Piirivalveameti vajalikkuses. Olukord muutus kardinaalselt peale seda, kui Eestist sai ametlik Schengeni liige. Otsene piirivalvamise kohustus säilis täies mahus ainult Eesti idapiiril, mis eraldab meid Vene Föderatsioonist.
Ühelt poolt muutunud töökorraldus ja -maht sisejulgeoleku valdkonnas ning teiselt poolt vajadus leida lisaressursse valdkonna parendamisse, oli üsnagi loogiline algus Politsei ja Piirivalve ühendameti loomiseks. Kuna töötasin sellel ajal Politseiameti peadirektorina olin loomulikult kogu protsessi kaasatud ja mäletan neid tuliseid arutelusid väga hästi.
Ühendameti loomisele eelnes põhjalik analüüs ja poolt- ning vastuargumentide kaardistamine. Suurima plussina nähti sünergia tekkimist ametkonnasisesel infoliikumisel, ühistegevuse planeerimisel ja olemasoleva ressursi efektiivsemal kasutamisel, et seista vastu ohtudele, millistega võitlemine on ametkondade seadusejärgne kohustus.
On ju piiriülene rahvusvaheline kuritegevus nagu salakaubandus, narkokaubandus, inimkaubandus, aga samuti illegaalse migratsiooni tõkestamine kõikide kõnealuste ametkondade ühisosa ja riigi siseturvalisuse seisukohalt ülioluline. 2004. aastal läbiviidud politseireform, mille käigus moodustati neli prefektuuri endise 17 asemele tõestas sarnaste ootuste realiseerumise võimalikkust – paranes infoliikumine, olemasolevat ressurssi nii tehniliste vahendite kui inimjõu näol sai kasutada paindlikumalt ja efektiivsemalt.
Lisaks soodusteguritele kaaluti ühendameti planeerimise protsessis loomulikult ka kaasnevaid probleeme. Kõige olulisema probleemina nähti piirivalve ja politseiorganisatsiooni traditsioonide ja organisatsioonikultuuride mitteühilduvust. Mõlemad organisatsioonid olid loonud eelneva kahekümne aasta jooksul oma tugeva identiteedi ja kujundanud sisemised väärtused.
Täna on piiri valvamisega seonduv temaatika muutunud jällegi aktuaalseks. Kahetsusväärsel moel andis olulise tõuke sellele minu endise kolleegi röövimine Vene Föderatsiooni vastuluureteenistuse FSB poolt. Nagu ikka sellistes olukordades mitmekordistub erinevate spetsialistide ja asjatundjate arv, mille tulemuseks kuuleme spekulatsioone ja lugusid selles mahus, kui palju kellelgi fantaasiat leidub.
Üks olulisemaid „avastusi“ oli võsastunud piir, mis justkui viis selle jõhkra kuriteo toimumiseni. Kui siit üldse midagi positiivset on võimalik leida, siis tärganud teotahe piiriala, olgugi ajutise kontrolljoone nime all, puhastada ja visuaalselt jälgitavaks muuta. Samuti asjaolu, et on tehtud otsus raha eraldamiseks tehnilise võimekuse parandamiseks.
Pean tunnistama, et ka minule oli üllatav selline nukker seisukord piiril, aga veel üllatavam oli nii mõnegi pensionil oleva piirivalve juhtivametniku selgitused sellest, kuivõrd heas seisukorras oli meie idapiir enne ühisameti loomist. Ma ei suuda seda kuidagi uskuda. Kui lugeda RMK selgitusi tehtavatest töödest ajutise kontrolljoone korrastamisel, siis prognoosi kohaselt raiutakse sealt 16500 tihumeetrit puitu ja selle müügiga kaetakse tehtavate tööde maksumus 700 000 eurot. Sellist tulu ei laeku võsa müügist. Meie piiril kasvab ikkagi mets ja see ei ole sinna kasvanud paari viimase aastaga.
Minus tekitab tõsist hämmastust, kui kuulen üleskutseid taastada iseseisev piirivalveorganisatsioon. Loomulikult tuleb au anda Tarmo Kõutsi ja teiste endiste piirivalve juhtide visadusele, aga see ei ole riigimehelik lähenemine. Esiteks puuduvad riigil selleks rahalised vahendid. Teiseks, neli aastat peale ühendameti moodustamist, kui organisatsioon on suured mured lahendanud ja ühine hingamisrütm on tajutav, on selline „õrritamine“ organisatsiooni tervisele kõike muud kui kasulik.
Riigipiiri valvamisel tuleb eeskätt panustada Politsei- ja piirivalveameti kui väga monoliitse ametkonna kujundamisse. Leida lisavahendid tänaste töötajate motivatsiooni oluliseks tõstmiseks. See kinnistab inimesed oma valitud elukutsele ja vähendab personalivoolavust. Läbi selle on jällegi võimalik vahendeid säästa uute vajaminevate inimeste koolituselt, suunates selle olemasolevatele töötajatele nii palga kui töötingimuste parandamiseks. Politsei ja piirivalve kutsehariduse andmine on üks kallimaid haridusliike.
Järgmine aspekt, millest tavaliselt ei räägita on see, et piirivalvurid ja politseinikud täitevvõimu esindajatena realiseerivad igapäevaselt neile seadustega antud erivolitusi isikute põhiõiguste ja -vabaduste piiramisel. Selleks, et see toimiks rangelt seaduslikult ja eeskätt Põhiseaduse printsiipe järgides, peavad need töötajad olema suutelised omandama kõike vajalikku ja oskama seda igapäevaselt rakendada. Arusaadavalt peavad sellele tööle pürgijad olema keskmisest parema õpi- ja vastuvõtuvõimega. Selleks, et selliste omadustega inimesteni jõuda peab neile pakutav olema atraktiivne ja motiveeriv nii töökeskkonna kui sissetuleku näol.
Lõpetuseks teen üleskutse, et keskendume jõukohaste ja realiseeritavate ideede viljelemisele. Mõtleme üheskoos, kuidas me suudame olemasoleva muuta hästitoimivaks ja kokkutöötavaks organisatsiooniks: mida peaks tegema integreeritud süsteemi loomiseks teiste riigikaitsele orienteeritud organisatsioonidega nagu Kaitseliit ja Kaitsevägi. See muudab meie piiri hästi valvatuks ja kaitstuks.
