RAIVO J. RAAVE – Zen ja igapäevane kogemus
Tegelikult ei saa zeni panna ühtegi meile teadaolevasse kategooriasse. Püüe zeni tembeldada paganluseks või panteismiks või kvietismiks või illuminaatluseks või pelagiaanluseks – nagu on üritatud – tuleneb pigem teadmatusest ja eelarvamusest, et zen katsub seletada inimese ja Jumala vahekorda omamoodi ja teeb seda kindlasti valesti.
Zenis ei ole jumalat, kuigi me võime leida analoogiaid zeniliku TÜHJUSE elamuse ja kristliku jumalakogemuse kui “mitteteadmise” vahel müstitsismis. Ent zeni ei saa pidada lihtsalt õpetuseks kuna temas on kõik religioose distsiplini tunnused teisejärgulised zeni kogemuse kõrval.
Muidugi on meil raske zeni mõista kui me ei tunne küllalt budistlikku metafüüsikat, mida zen teatud mõttes peegeldab. Kuid ka budistlik metafüüsika pole see, mida oleme harjunud pidama filosoofiaks või teoloogiaks. Omal viisil on budistlik metafüüsika lihtne ja loomulik Buddha valgustuse tõlgendus.
Et lahendada inimprobleemid, ei püüa budism iga hinna eest mõista Buddha valgustust ja uskuda sellesse, vaid ta otsib kogemuslikku osa selles. Võib ette kujutada valgustunud budisti, kes ei tea suuremat budistlikust metafüüsikast.
Budistlikul filosoofial ei ole teoloogilist mõõdet, vaid ta kasutab inimesele loomulikku. Loomulikult viib see teatud fundamentaalsete järeldusteni.
Võib öelda, et zen annab kogemusliku vastuse küsimustele: Kes ma olen? Kes on teised inimesed? Mis on elu? Mis on olemise mõte? Zeni kogemust aga ei saa enam tavaliste lausetega – atomaarsete faktidega väljendada.
Antropoloog Levi-Strauss on öelnud, et miskit ei saa mõista ega uurida väljaspool konteksti. Küsime, kas zeni tuleks mõista kultuurantropoloogilises kontekstis?
Jah, sel määral kui zen on zen-budism on ta kahtlemata kultuurantropoloogiline nähtus. Kui vaatleme zeni Hiina ja Jaapani ajaloo, budistlike koolkondade jms. seoses – siis saame midagi, mida võib võrrelda teiste religioonidega. Me võime tõmmata paralleele kõrbeerakute lugude ja zeni koanide vahel, me võime leida sarnasust XVII sajandi tsistertslaste kloostripraktikast ja zenist.
Kui uurida zeni kui süsteemi, religiooni, struktuuri - siis tegelikult ei ühtu ta millegagi või ühineb nagu õli ja vesi. Kuid me võime täheldada, et zeni meistrid eitavad, et zen üldse on religioosne süsteem.
Tegelikult püüda mõista zeni religioosse süsteemi terminites – tähendab kaotada zeni olemus. Zeni kohta ei saa öelda, et ta on see või et ta pole see, või et ta on mõlemad või et ta ei ole.
Zen on mõtteliste vastandite piiri taga. Zen on sfääris, kus on võimalik ainult absoluutne vaatekoht. Zen on kõigi struktuuride ja vormide taga. Ta ei eita ega kinnita neid.
Zen püüab selguse poole, kuid see pole tõestuste selgus ega ka religioosne selgus, mis tuleb kui inimesele avaneb Jumala Sõna. See on ilmutuslik selgus, mis tuleb metafüüsilisest intuitsioonist.
Selle valgustuse üheks peamiseks kaaslaseks on karuna ehk kaastunne.
Selmet rõõmustada fenomenaalsest maailmast vabanemise üle jääb Bodhisattva siia, et aidata teisi Nirvaanasse. Ja leides Nirvaana siin.
Budismis on kogemusel tähtsaim osa. Ja me ei või öelda, et kristliku müstiku jumalakogemus erineks olemuslikult budisti tühjuse kogemusega. Sest ka see tühjus on täis
Kui me zeni all mõistame otsest ja puhast metafüüsilist kogemust, siis võime öelda, et ka kristlasel või armusaanul on võimalik zen. Kuigi teoloogilisel tasandil on selle klapitamine üsna keeruline.
Patriarh Huei-neni käest küsiti, et kes omandas viienda patriarhi vaimu.
“See, kes taipab budismi,” vastas Huei-nen
“Kas teie pärisite selle”, käisid mungad peale
“Ei.”
“Miks?”
“Sest ma ei taipa budismi.”
See lugu näitab, et Huei-nen tõesti päris patriarhi vaimu, sest ta võis edasi anda puhast zeni, Buddha enda valgustust ja mitte traditsioonilist õpetust.
On öeldud, et sellel, kes on kesta sees, tuleb väljapääsuks murda kest. Ja kui te tahate mõista asja olemust, siis tuleb lõhkuda tema sümbolid. Üks zeni mondo räägib:
“Too mulle ninasarviku sarvest lehvik,” palus meister õpilast.
“See on katki,” vastas õpilane
“Kena, siis too mulle ninasarvik”, ütles meister.
Selline on zen. Mis reaalsus see on? Kas eksisteerib mingi elav ja mitteverbaalne dialektika, mis seob meie igapäevaelu valgustusega?
Zeni kogemus- see on nähtamatu ja nähtava ühtsus ehk teisi sõnu: selle kogemine, mille lahutamine toimub meie teadvuses. Jah, zen on terve mõistuse ületamine sageli kõige tavalisemas.
Buddha - see on meie igapäevane kogemus, ütlevad zeni meistrid. Ainult mulle tundub, et kaks jalga maast kõrgema
