RAIVO KOTOV: Võidusamba konflikt väljakuga

 (444)

Meie kohus on väärtuslikku linnaruumi säilitada ja tulevastele põlvedele hoida. Kindlasti ka seda täiendada – delikaatselt ja ümbritsevat konteksti arvestades.

Eelmise sajandi esimesel poolel, kui tollased arhitektid võistlesid kolmel korral, otsides lahendust Vabadussõja monumendile, jõuti järeldusele, et kui tahetakse sõna otseses mõttes sammast Vabaduse väljakule, siis selle ainus õige koht oleks praeguse Jaani kiriku kohal. Kirik tulnuks lammutada ja rajada selle asemele esindushoone ning sammas hoone ette (1937. aasta võistluse võidutöö lahendus). Tollal mõisteti, et tugeva vertikaalse elemendi paigutamine Vabaduse väljaku konteksti on erakordselt raske ülesanne ning ainus koht, kus sambale tekiks terviklik ansambliline lahendus, paikneks Jaani kiriku kohal.

Tänapäevases kultuuriruumis oleks Jaani kiriku lammutamine mõeldamatu, väärtushinnangud ja arusaamad on vähem kui sajandiga oluliselt muutunud. Tallinna vanalinn ja seda ümbritsev bastionide vöö on ainulaadne. Tegemist on unikaalse, eri aegade mõjutustest läbi põimunud struktuuriga, mille üks osa on ka Vabaduse väljak. Vabaduse väljakult avanevad ühed kaunimad vaated: taamal paistavad Niguliste ja Kaarli kirik, toomkirik, Kiek in de Kök, Neitsitorn, Nevski katedraal. Ka vahetult Vabaduse väljaku ümber olev hoonestus on aulik ja väärikas: 1930. aastatel rajatud praeguse linnavalitsuse maja, EEKS-i maja, Kunstihoone, hotell Palace ning väljakule toredat vaheldusrikkust pakkuvad Vene Draamateater ja Jaani kirik. Peatselt realiseerub ka arhitektide Andres Alveri, Veljo Kaasiku ja Tiit Trummali kavandatud Vabaduse väljaku lahendus, mis või-maldab meil jalutada otse Jaani kiriku eest piki Harjuorgu Hirveparki. Vabaduse väljaku rekonstrueerimisega tekib kesklinna avalik ruum, mille tänulikeks kasutajateks on jalakäijad.

2002. aasta Vabaduse monumendi võistlusel, mille žürii esimees oli Lennart Meri, valiti kõigepealt välja kümme tööd, mis pääsesid teise vooru, kus autorid said oma vabaduse monumendi kontseptsiooni edasi arendada. Teise vooru lõppedes võistluse võitjat välja ei kuulutatud, valiti välja teise ja kolmanda koha väärilised tööd. Nii need kaks tööd kui ka eelmisel aastal lõppenud Vabadussõja võidusamba võistluse teise ja kolmanda koha tööd olid horisontaalse ülesehitusega – arvestasid Vabaduse väljaku jõujooni ja dominante. Nende autoriteks olid Eesti kunstiakadeemias õppinud/õppivad arhitektid. Eesti kunstiakadeemias antav arhitektuuri- ja linnaplaneerimisharidus loob eeldused linnaruumi professionaalseks tajumiseks ja planeerimiseks kolmemõõtmelisena, konteksti arvestades. 

Hinnates kõrgelt vabariigi valitsuse konkreetsust ja otsustavust Vabadussõja võidusambaga tegelemisel, ei saa praegusel juhul piirduda vaid nende kriteeriumidega, vaid vaja on analüüsida konteksti, kuhu see sammas paigutub, ning arvestada spetsialistide arvamust. Võidusamba võistluse Ïürii 12 liikmest pooldas selle samba võitu vaid seitse – see on tegelikult väga napp enamus. Samuti on avaliku arvamuse uuringud näidanud, et sellisel kujul samba püstitamise vastu on pea kolmandik küsitletutest. Tuleb tõdeda, et seitsme meetri kõrgune hiiglaslik rist 17 meetri kõrguse samba otsas (tekkiv monument on kaheksakorruselise hoone kõrgune) tekitab paljudes vastuhakku ja trotsi.

Sobimatult kõrge

Sammas on selle asukoha jaoks liiga kõrge. Väga suur monument sobib suurele väljakule. Paljudel on kindlasti silme ees Pariisi Concorde’i väljak Luxori obeliskiga selle keskel. Tegemist on regulaarse väljakuga, millele suubuvad linna pea-tänavad ja monument väljaku keskel on piki eri telgi nähtav sadade meetrite kauguselt. Vabaduse väljakut seevastu piiravad kahest küljest majad, mille kõrgus on suhteliselt ühtlane, ja üks väljaku külg naaldub Harjumäena eemale. Sammas väljaku servas ei defineeri väljaku külge ja kuna ta on mastaabist väljas, siis mõjub monument kohatult.

Kontekstist välja tõstetud Vabadusrist näitab riiki sumbunud ja tagurlikuna. Rist ei ole üldiselt tunnustatav vabaduse märk, Vabadussõja metafooriks ei saa olla aumärk, vaid tekkinud vabadus ise. Selline üldistusvõimetu kujutusviis eitab tänapäeva ja on piiratud mõtlemise vili. Lääne-Euroopas on pärast Teist maailmasõda teadlikult välditud religioossete või totalitaarsete reÏiimide poolt armastatud sümbolite (rist, viisnurk, haakrist) kasutamist viisil, kus need mõjuvad ebainimlikult suurena. Püstitades sellise monumendi, ei kuulu me enam tänapäeva Euroopa kultuuriruumi. Praeguses Euroopa kultuuriruumis ei saa monumendi suuruse või kasutatud sümbolite tähenduste osas toetuda üldisele arvamusküsitlusele.

Eelmise aasta 28. novembril tegi muinsuskaitseameti nõukogu samba projektile ettekirjutuse, et sammas võiks olla maksimaalselt 18 meetri kõrgune. Kultuuriminister ütles tollal “kui ekspertidest koosnev nõukogu on teinud oma otsuse, siis eksperte tuleks usaldada” ning et täpsema otsuse tegemiseks võtab ta aega muinsuskaitse nõukogu protokolliga tutvumiseks. Senimaani ei ole kultuuriminister oma seisukohta avaldanud. Arvestades Vabaduse väljaku proportsioone, võiks praegu pakutav monument olla maksimaalselt kuue meetri kõrgune, et see ei hakkaks domineerima seal juba olevate ehitiste üle. Samuti pole senini avaldatud välisministri seisukohta samba kui ühe Eesti sümboli suhtes (sellele viitas juba Krista Kodres oma 7. märtsi EPL-is ilmunud arvamusloos). Palun lugupeetud ministritel avaldada ajakirjanduse vahendusel oma seisukoht ja analüüs nii kultuurilises kui ka välispoliitilises seoses.

Täitmata lubadus

Avalikus pöördumises, mis taotleb monumendi püstitamise peatamist, on esitatud ka väga positiivne programm: korraldada uus võistlus vabaduse monumendile parima lahenduse saamiseks ning taastada 1950. aastal brutaalselt hävitatud Vabadussõja monument kaitseväe kalmistul. Juba 13 aastat tagasi võttis tollane valitsus vastu otsuse, et kaitseväe kalmistul hävitatud monument taastatakse, senini aga ei ole seda tehtud. Ootaksin ka peaministri enesekindlust otsuse täideviimisel. Kaitseväe kalmistul paiknenud monumendi taastamine on palju suurem auvõlg – on ju Nõukogude ajal hävitatud monumentide taastamisega hakkama saanud pea iga väike vald ja linn.

Vabaduse monument peaks olema kõigile vastuvõetav sümbol. Praegust lahendust, ülisuurt risti samba otsas, ei aktsepteeri vabaduse sümbolina väga paljud. Mõeldes sellele, et viimase poolaasta jooksul on käinud väga elav väitlus vabaduse monumendi olemuse, sümboolika ja kuju üle, tuleb uskuda, et vaid uus võistlus viib kõrgetasemelise sümboli tekkeni.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare