Raivo Salumäe: kogukondlikkus võib olla lahendus
Lähimus eeldab puudutatud isikute osalemist, algatus-, vastutus- ja koostöövõimet. Eestil on kohustus seda, kui ühte Euroopa kohaliku omavalitsuse harta peamist printsiipi, järgida. Vajalik on omada eeldatavat võimekust või seda arendada. Ühtlasi eeldab lähimus kogukondlikku elukorraldust ega ole mõeldav massiühiskonnas. Seetõttu on selle peamised eestkõnelejad olnud kogukondlikkust eriliselt väärtustavad Põhjamaad, mille hulka eestlased kuuluda soovivad, olles ise siiski küllaltki erinevad.
Tegemist on mitte lihtsalt ühe „hea“ põhimõttega, vaid ka praktilise vajadusega. Probleem on ilmnenud teravalt viimasel viiel aastal vindunud Euroopa kriisis. Üle võimaluste elavad sotsiaalriigid on sattunud rahanduslikku ummikusse ega suuda ühisel turul Saksamaaga konkureerida. Analoogiline ühendatud ruumi ääremaastumise probleem esineb nii riigi kui ka kohalikul tasandil. Ainus, mis võimaldab kulutusi kokku hoides elukvaliteeti säilitada ja ka parandada, on kogukondlik tegevus. Ühtlasi on hea valitsemise tunnuseks toimetulek olemasolevate vahenditega parimal viisil. Seda suudetakse vaid peremehe olemasolul, kelleks saab ühiskondlikult olla vaid kogukond.
Teiseks on viimastel aastatel sotsiaalmeedia leviku mõjul ilmnenud sotsiaalne surve kodanike kaasamiseks võimu teostamisse. Kuigi tegemist on pigem võimuorganitele avaldatava sotsiaalse survega, ei saa võimukandjad seda ignoreerida. Pealegi on interneti kaudu võrgustunud ühiskonnas hakanud kiirenevalt arenema ka kogukondlikud suhted, mille kaudu soovitakse kohalikku elu korraldada ja nõutakse avalikult võimult sellega arvestamist.
Kogukondlikkuse võrsed Tallinnas
Kogukondlikkust seostatakse tavaliselt külaseltsidega. Nüüd on sarnased seltsid tekkinud ka Tallinnas. Tegutseb juba vähemalt paarkümmend seltsi ja neid tekib üha juurde. Kõige enam tuntud on Uue Maailma Selts. Tegemist on teatud terviklikus piirkonnas tekkinud kodanikualgatustega, mis taotlevad ühiskondlikult võõrandunud linnakeskkonnas suhteid kohalike elanike vahel, ka kohalike ühenduste ja ettevõtetega, ning seisavad kohaliku elu edendamise eest. Linnavõim ei saa seda eirata ja on sunnitud seltsidega arvestama.
Kas asumiseltsid kujunevad survegruppidest asumikogukondade väljaarenemise eestvedajateks? Selleks on kaasajal vähe lootust, kui kogukondlikkuseks puuduvad tingimused. Piirkondlikud horisontaalsed suhted tekivad sotsiaalmeedia toel kergesti, kuid selleks, et osaleda ja midagi ära teha on tarvis mõistliku koostöö kujunemist (eelkõige tegelikku tahet) ja ambitsiooni. See algab enese identifitseerimisest teatud piiratud reaalse keskkonnaga, kuid eeldab ka võimalusi selle parandamiseks. Siis tekib vajalik kohalik peremehetunne ja tunnetatav side kõigi asumi elanikega, tegelik hoolivus oma eluruumist ja kogukondlik koostöö. Nii tekib arusaamine, mida mõista kogukonna ja kogukondlikkuse all. Kogukonna välja arenemise võimalused tulenevad eelkõige koostööst linnavalitsusega, milleta olukorra parandamine ei ole mõeldav.
Kuigi asumiseltsidel on tendents linnavõimu umbusaldada, ja vastupidi, nõuab elu oma. Asumiseltsid ja linnavalitsus on paratamatult seotud ja peavad omavahel koostööd tegema. Juba kasutavad linnavõimud asumiseltse, et erinevates kohalikes küsimustes aru pidada. Seni on tegemist suhteliselt ühepoolse protsessiga, kuid seltsid nõuavad ka oma seisukohtadega arvestamist ja muutuvad asumites üha rohkem tunnustatud eeskostjateks. Asjaliku dialoogini ei ole siiski veel jõutud.
Et asumite kodanikualgatus vastaks avalikule huvile, on tarvilik kaasata asumiaktivistid linna valitsemisse. Osalemine valitsemises võimaldab neil mõista linna kui terviku toimimist ja selle probleeme. Valitsemises osalemiseks tuleks kohalikke tegelasi rakendada taas eelkõige asumi ja linnaosa tasandil, eelkõige linnaosa halduskogude tegevusse. Kodanikulähedane kohaliku omavalitsemise korraldamine on võti kodaniku võimust võõrandumise ületamiseks ja valitsemise läbipaistvuseks.
Kohaliku valitsemise ebaefektiivsus
Eesti kohaliku omavalitsemise kulud on ca 25% riigi valitsemiskuludest ja sellisena Euroopa Liidu riikide hulgas tugeval keskmisel tasemel, vaesemate riikide hulgas aga esirinnas. Tallinn on pealinnana ja Eesti ärikeskusena rikas linn ning saab suure osa omavalitsemise rahast, kuid tema linnaruum on inimesekeskselt korraldamata, teed auklikud, ühistransport ja heakord puudulik, lasteaiad ja huvitegevus alarahastatud, sotsiaalsüsteem ei suuda pakkuda suurele osale abivajajatele vajalikku abi.
Tallinna rahalisi vahendeid peab saama paremini kasutada, kui neid ümber suunata ja valitsemist ümber korraldada. Ebamõistlik kulutamine ja raiskamine tuleb võtta uurimise alla. Palju on räägitud lagunevatest teedest, erinevate sotsiaalprogrammide olematust mõjust ja linnavõimu haldussuutmatusest suhetes maaomanikega, aga ka ametnike jt linnatöötajate passiivsusest. Kapselduva administreerimise asemel tuleks kaasata, sisuliselt, mitte vormiliselt. Põhjuste parandamise asemel üritatakse hallata tagajärgi, mis on kulukas ja ebaefektiivne. Arvatavasti just siin peitubki asumikogukondade arengu suur võimalus. Näiteks koolivõrku ümber korraldades on ka hariduses võimalik leida süsteemisisest ressurssi. Kogukondlikkuse põhiline efekt seisneks aga sotsiaalse olukorra paranemises, mis säästab ühtlasi raha. Teine asi on linna õigus maksuraha käsutada ja vajalike kulude katteks täiendavaid makse kehtestada, mis on juba üleriigilise haldusreformi teema.
Tallinna valitsemise efektiivsus on kinni ühelt poolt tsentraliseeritud juhtimises, teiselt poolt valitseva erakonna kõigutamatuses, keskendudes eelkõige teda toetavale sotsiaalsele grupile meeldimisele. Jutt käib Tallinna venekeelsetest elanikest, kes moodustavad ligi poole elanikkonnast. Kuni venekeelne elanik toetab nagu üks mees Keskerakonda, ei ole lootust poliitilise konkurentsi positiivsele mõjule. Samas, mida rohkem on linnavolinike hulgas apoliitilise kogukondliku linnavalitsemise taotlejaid, seda paremad on eeldused, et kohalik venekeelne elanik ei anna oma häält vaid ühe erakonna toetuseks.
„Vaba Tallinna Kodanik“ programmiline alus
Võimu detsentraliseerimine ja asumite kogukondlik väljaarenemine on linnavalitsemise depolitiseerimise ja perede toetamise kõrval valimisliidu „Vaba Tallinna Kodanik“ valimisprogrammis kesksel kohal, olles ühtlasi aluseks kodanikuks olemise küpsemisele. Vajalik on muuta asumipõhiseks haridus (põhiosas), huvitegevus, kehakultuur, heakord ja korravalve, noorsootöö, sotsiaalabi ja –hoolekanne ning luua tingimused ka töökohtade paiknemisele asumis. Halduse parandamiseks sotsiaalabi- ja teenuste osutamisel soovib valimisliit luua asumipõhised ja terviklikud sotsiaalabiüksused. Eriti oluline on sotsiaaltöö ja hariduse, sh huvitegevuse praktiline sidumine asumiga. Asumite muutmine linnavalitsuse piirkondlikuks haldusüksusteks oleks kogukondlikkuse ja kohaliku elu paranemise tegelik alus.
Vaba Tallina Kodanik peab lisaks kohaliku halduse asumipõhisusele vajalikuks asumite kogukondade arengu toetamist, sh rahvamajade ehitamist. Eelkõige peavad linnaosade halduskogud jt linnavalitsuse allüksused kaasama otsustus- ja korraldusprotsessi asumiseltside esindajad ning kasutama oma tegevuses kohalike abi. Oluline on suurendada hoolekogude rolli. Eraõiguslike asumiseltside tegevusest ei piisa. Vajalik on ka seltside osavõtul väljatöötatud asumite avalik-õiguslik kogukondlik korraldus. Linna teabesüsteem peab mitte üksnes andma kodanikule olukorrast ja valitsemisest hea ülevaate, vaid ühtlasi võimaldama teavet asumite lõikes.
Valimisliit peab halduse ümberkorraldamise juures vajalikuks ka linnaruumi sotsiaalselt sidusat väljaarendamist. Selleks tuleb olemasoleva baasil arendada välja täiendav taristu koos asumikeskustega. Asi võtab aega ja kulgeb erinevates linna osades erineva kiirusega, kuid peamine on sellega alustamine. Elukeskkonda saab parendada planeeringute abil, mis on suhestatud asumi kui tervikuga. Kavas on kaasata asumite kogukondade või –seltside esindajad planeeringute menetluse korraldamisse juba visiooni väljatöötamisel enne eskiisi koostamist.
Kohaliku halduse reformimise võimalus
Enam kui 20 aasta jooksul ei ole suudetud Eestis tekitada sisemiselt tugevaid kohalikke omavalitsusi. Viimased 15 aastat on üksnes räägitud haldusterritoriaalsest reformist. See on soodustanud ettevõtlikumate ja võimekamate lahkumist ääremaadelt ja nende töökohtade koondumist peamiselt Tallinnasse ja Harjumaale. Muutunud olukord sunnib reformid läbi viima. Kuigi haldusüksuste suurus on oluline, on probleem põhiliselt ikkagi võimekuses täita teatud kohalikke ülesandeid, sh aluseks olevas kogukondlikkuses ja demokraatiavõimekuses. Viimasel ajal haldusreformi põhiprobleemiks tõusnud identiteedi säilimise tagab kohaliku halduse asumipõhisus. Tõesti, elukvaliteet eeldab kogukondlikkust, mida inimeste koondumispaikades napib. Suuresti pärsib seda enesekeskne erakondlikkus. Millal suudetakse seda muuta?
Nüüd, kui Tallinna asumid on hakanud end ise organiseerima, on kujunemas olukord, kus parimad võimalused kohaliku omavalitsuse reformi läbiviimiseks võivad olla just siin, kus on eeldused kohaliku kogukondlikkuse jõuliseks arenguks. Näib, et eelkõige just Tallinnas on võimalik tugeva piirkondliku ja kohaliku tasandi omavalitsuslik ühendatud teostamine, mis võiks olla eeskujuks üleriigilise reformi läbiviimisel. Aluseks on sotsiaalmeedia toel leviv tugevnev kogukondlik vaim ja hoiak, omalaadne „Eesti kevad“. Rahvast ja tegijaid siin jätkub.
Autor on ökonomist ja jurist, valimisliidu „Vaba Tallinna Kodanik“ liige ja Juhkentali Seltsi liige
