RAIVO VARE: Kui midagi on mäda, siis vajab see parandamist
Midagi pole teha, Rein Taagepera, kes on paljus meie praeguse valimissüsteemi vaimne isa, pani oma kirjutises („Põgeneda valimisseaduse abil” EPL 12.12) täppi, öeldes, et „ükski valimissüsteem pole selline Kalevipoeg, kes suudab eesti rahvast uueks luua”. Määrav on valitsev poliitiline kultuur ja see ei saa üleöö muutuda. Ent olen veendunud, et olemasolevaga leppides ja isegi mitte püüdes midagigi muuta ei loo me eeldusi ka poliitilise kultuuri muutumiseks. Pigem konserveerime olemasoleva, mis meid aga ilmselt ei rahulda.
Iga riigiõiguslik mängureeglistik on oma loomise ajajärgu nägu. Kui me 1990-ndate algul töötasime välja riigivalitsemise süsteemi, tuli arvestada mitmeid asjaolusid ja eesmärke, mis nüüd on minetanud oma aktuaalsuse.
Valimissüsteem kui riigivalitsemise organisatsiooni alus demokraatlikus ühiskonnas oli samuti paratamatult sellisele mõjule allutatud. Tuletagem meelde, et siis olid erakonnad alles lapsekingades ja Dnestri-äärse vabariigi taolise moodustise tekkimise oht Kirde-Eestis täiesti reaalne. Seepärast loobuti valimissüsteemis majoritaarsuse printsiibist, mis eelviidatud oludes oleks võinud viia ohtlike arenguteni, ning pandi rõhk erakondliku alge tugevdamisele igal tasandil, proportsionaalsuse printsiibile ja üleriigilisele mandaatide jaotus- ja kompensatsioonisüsteemile. Seega omas ajas ja ruumis oli see igati otstarbekas loogika.
Mis siis nüüd lahti on, et puhkenud on diskussioon teemal, kuidas muuta valimiskorda ja riigijuhtimise korraldust? Arvan, et põhjused võib lühidalt kokku võtta järgmiselt.
Esiteks, palja silmaga on näha, et riigivõimu, eriti valimissüsteemi abil tekkiva esindusvõimu võõrandumine rahva igapäevase elu probleemidest on tohutult kasvanud. Heaks näiteks on peaaegu puuduv arutelu vähegi pikema vinnaga probleemide ja eesmärkide üle või siis kogu see triangel ja ringtants omaenese hüvede ümber ja seda praegusel kriisiajal! Käesoleva kirjatüki eesmärk ei ole selle põhjuseid analüüsida, aga kaheldamatult nähakse siin ka valimis- ja riigivalitsemissüsteemi vajakajäämisi, mis on nüüd muutunud diskussiooni objektiks.
Teiseks, ilmselgelt peetakse üheks süüdlaseks ülemäärast erakonnastumist, kogu poliitilise ja ka paljus tavaelu vallutamist kitsa erakonnapoliitilise loogika poolt ning „broilerikasvatuse” vohamist.
Seaduste „ärakoputamine“
Kolmandaks, erakonnastumise üks väljendus on parlamendi ja volikogude täielik „kummitempliks muutmine” täitevvõimu teostavate parteijuhtide ja otsuseid-kokkuleppeid sisuliselt tegevate parteide käes. Isegi seda olukorda kajastavad vastavad käibeväljendid on tekkinud: à la seaduste „ärakoputamine” jmt. Viimasena öeldu üks kaasnähtusi on omakorda kasvav pahameel „kummitempli” ülalpidamiskulude liigse suuruse pärast, sest ei nähta seost tehtava töö mahu ja kvaliteedi ning saavutatud tulemuse vahel. Siit ka arvamus, et üleüldse pole nii suurt parlamenti vaja või tuleks see teha vaid osaliselt professionaalseks.
Neljas ja üks peamisi etteheiteid just valimissüsteemile on see, et parteikontorite korraldamisel kokkupandavad valimisnimekirjad ei taga, et isik, keda valija valib, saab üldse mandaadi, sest – ta on kas algusest peale olnud vaid peibutuspart nagu euro- ja parlamendisaadikud massiliselt viimastel kohalikel valimistel või ta loobub ja loovutab koha erakonna soovitud asendusliikmele, kellel häältesaak tihtipeale puudub. Peamine aga on seejuures, et rahvasaadiku side oma valimisringkonnaga on tihtipeale väga nõrk ja tal ei ole ka mingit stiimulit selle tugevdamiseks, sest järgmine kord võib ta olla juba komandeeritud mingisse teise piirkonda hääli korjama ja seda esindama.
Olen päri Rein Taageperaga ka selles osas, et eelkõige tuleks esitada probleemid ja soovitud tulemused, millele siis eksperdid pakuvad tehniliselt optimaalse lahenduse ja poliitikud kohandavad seda poliitilist reaalsust arvesse võttes. Ka hiljutisel konverentsil „Eesti peale eurot” räägiti just selles võtmes mitmest riigivalitsemise täiustamise ettepanekust ja ma ei tahaks neid siin taas korrata. Siinses arvamusloos kirjeldatud probleemide lahendus peitub eesmärgis kõrvaldada ülaltoodud puudused ning muuta riigi esindusorgani rolli ja tihendada tema liikmete sidemeid oma valijatega. Seepärast tihkaks eeltoodu valguses siiski pakkuda valimissüsteemi diskussiooniks mõned lihtsad olemasoleva korralduse muudatused.
Mõned neist vajavad vaid valimisseaduste muudatusi, aga mõned kindlasti ka põhiseaduse paragrahvide sõnastuse muutmist. Oleks vaid otsustajatel tahtmist, oleks selle programmi realiseerimine võimalik hiljemalt ülejärgmiseks riigikogu koosseisuks...
Kahed valimised ühel ajal
Põhiseaduses piisaks küll vaid mõne sätte muutmisest. Esiteks, muuta tuleks põhiseaduse paragrahvide 60 ja 156 sõnastust, nähes ette riigikogu ja kohalike omavalitsuste volikogude valimiste sünkroniseerimise. Kui mõlemad valimised toimuksid ühel ajal ja valimisseaduses oleks veel ka keeld kandideerida rohkem kui ühtedel valimistel korraga, siis kaoks iseenesest ära peibutuspartide kasutamine, igas ringkonnas laieneks kaasahaaratavate võimekate ja populaarsete kandidaatide ring ning tugevneksid ka valitute sidemed oma valimisringkonnaga.
Teiseks, sama paragrahvi 60 sõnastusest tuleks välja jätta viide valimiste proportsionaalsusele. See võimaldaks viiteliselt põhiseaduses ja selle alusel valimisseaduse kaudu tuua sisse ka muudest riikidest tuntud segasüsteemi, kus pool mandaatidest jaotatakse erakondlike nimekirjade kaudu valimisringkonniti ja pool isikuliselt valimisringkonnas saadud häälteenamuse alusel. Viimasena öeldu tähendaks erakondadele automaatselt vajadust pöörduda näoga kohalike probleemide ja inimeste poole.
Kolmandaks, muuta tuleks põhiseaduse paragrahvide 62 ja 64 sõnastust. Praegu sätestavad need riigikogu liikme mandaadi mitteseotuse, sealhulgas ka valijatega. Kehtestada tuleks mandaadi imperatiivsus valimisringkonnast isikuliselt valitud saadikule ehk valijate võimalus saadikut tagasi kutsuda näiteks siis, kui enam kui pooled valimisringkonna valijad selle poolt hääletavad. Kindlasti on vaja seejuures suurendada ka valimisringkondade arvu. Seda aga saab määrata juba valimisseaduses.
Neljandaks, valimisseaduses peaks igal juhul kehtima põhimõte, et erakonna nimekirjas valituks osutunud enim hääli saanul pole õigust loobuda mandaadist, välja arvatud seadusega ette nähtud eriti mõjuvatel põhjustel. Asemele saaks aga astuda vaid häälte arvult järgmine kandidaat. See välistaks tundmatute asendusliikmete parteiliini pidi sissesmugeldamise valimistejärgsel perioodil.
Viiendaks, kohalike volikogude valimistel tuleks kehtestada riigikogu valimistega sarnased põhimõtted, kuid lisaks peaks asendama nimekirjakesksuse täielikult majoritaarse valimiskorraldusega, kus valimisringkonnad moodustataks asumite järgi ja asumist valitud rahvasaadik oleks ühtlasi asumi, näiteks küla või linnaosa vanem või halduskogu liige. See ei kaotaks erakondlikke nimekirju, kuid muudaks nad kvalitatiivselt kohalikele inimestele ja nende probleemidele orienteerituks.
Egas midagi, käärigem käised üles ja tehkem ära!
Minu Eesti demokraatia töörühmale saab arvamusi saata
demokraat@minueesti.ee
Varem samal teemal: Peeter Jalakas „Erakondade erastatud Eesti: kuidas edasi?” 28.11; Jaak Allik „Palgaline riigikogu kõvasti väiksemaks” 03.12; Kaarel Tarand „Kuidas remontida riigikogu?” 09.12; Rein Taagepera „Põgeneda valimisseaduse abil” 12.12
