RAIVO VETIK: Kes on õigemad eestlased?
Vastus oleneb paljuski sellest, mida nähakse eriarvamuste põhjusena. Näiteks Jaak Aaviksoo väitis hiljutises telesaates “Foorum”, et küsimus on maailmavaates ning kuna demokraatias otsustab enamus, siis seal ongi tõde. Marju Lauristin leiab seevastu, et asi ei ole lõplikes tõdedes, vaid meie sisemises vabaduses ning kultuurilises küpsuses (PM, 14.03.08).
Alljärgnevas eeldatakse, et vastandumise aluseks on arusaam Eesti rahvusriikluse tulevikust, milles eristuvad suletud ja avatud tiib. Esimene pooldab puhast rahvusriiklust ja hoidumist võõraste mõjude eest. Näiteks Urmas Sutrop usub, et eesti keele kaitse kõige suurem vaenlane on integratsioon, ning soovitab eestivenelastele eesti keelt mitte õpetada (PM, 14.03.08). Avatud rahvusluse pooldajad, vastupidi, ei soovita mitte isolatsiooni ja steriilsust, vaid kontakte ning Eesti ühiskonna mitmekultuurilisuse väärtustamist. Sellisel arusaamal põhineb näiteks Eesti ühiskonna lõimumise kavade ideoloogia.
Eesti valitsuse tegevus nii pronkssõdurikriisis kui ka sambavaidluses on hüppeliselt suurendanud suletud rahvusluse kandepinda Eesti ühiskonnas – ja selle kaudu ka omaenda populaarsust. Kuid paraku on tegemist näivustega, mis ei toetu jätkusuutlikule alusele. Ühiskond tervikuna ja ka eestlased sisemiselt lihtsalt ei ole ühtsed ning selle jõuga kehtestamine ei saa põhimõtteliselt edukas olla. Analüüsime seda mõistete “hüper” ja “pseudo” seose kaudu. “Hüper” tähendab mingit omadust või tunnust, mis on kunstlikult ülepaisutatud. Üks ühiskonna toimimise seaduspärasusi on, et hüper muutub üldjuhul oma vastandiks. Hüper õõnestab loomulike piiride ületamisega iseenda alust ning osutub lõppkokkuvõttes pseudoks.
Binaarne mõtlemine
Suletud rahvuslus on seotud hoiakuga, mida Juri Lotman nimetas binaarseks mõtlemistüübiks. Binaarne mõtlemine põhineb lihtsustavatel must-valge tüüpi vastandustel nagu ida-lääs või pimedus-valgus, mis kinnitavad ühemõtteliselt “meie” headust ja “nende” kurjust. Lotman väidab, et binaarne mõtlemistüüp, mille poliitiline väljund on radikaalsus, on ajalooliselt omane just Vene poliitilisele kultuurile, eristudes läänelikust reformimentaliteedist.
Binaarse mõtlemistüübi ideaaliks on püüd uue ja täiuslikuma reaalsuse poole. Näiteks Vene kommunistlik revolutsioon seadis eesmärgiks anda võim nende klasside kätte, kes on uue maailma tõelised loojad. Kuna tegelikkust tajuti mustvalgena, siis eeldas valgete jõudude enesekehtestamine mustade hävitamist. Parasiteerivad klassid, kes omastavad teiste töö vilju, tuli heita ajaloo prügikasti.
Üheks kommunistliku utoopia kõige iseloomulikumaks näiteks on kollektivismi kuulutamine kõrgeimaks väärtuseks ning individualismi muutmine suurimaks patuks. Kuid tegelikkuses osutus selliselt konstrueeritud hüperkollektivism pigem omaenda simulatsiooniks. Sotsiaalsed sidemed, mis inimesi ühendasid, purustati uue ideoloogia kaudu nii sügavalt, et enam ei usaldatud isegi pereliikmeid. Kohtuprotsessid “rahvavaenlaste” üle 1930-ndate Venemaal tõid kujukalt välja sotsiaalse usaldamatuse tekke mehhanismi – just hüperkollektivismi tingimustes tekib isikukultus, s.t individualismi paisumine tema äärmuslikku vormi.
Kommunistliku radikaalsuse näide on ka materialismi ja idealismi vastandamine ning materiaalse tõstmine absoluudiks. Hüpermaterialismi tagajärjeks tegelikus elus osutus aga materiaalse jõhker eitamine, mille väljendusteks sai nii looduse meelevaldne ümberkujundamine, inimeste materiaalsete vajaduste allasurumine kui ka majanduse juhtimine abstraktsete viisaastakuplaanide kohaselt. Seega, hüpermaterialism osutus kõike materiaalset purustavaks sõjakaks simulatsiooniks.
Lühidalt: binaarne mõtlemistüüp rõhutab ülivõrdes tegelikkuse üht külge teiste arvel. Kuid paradoksaalsel moel näitab selline esiletõstmine pigem ideaali elluviimise võimatust ning selle asemel, et oma vastand kaotada, tugevdab seda. See pool, mis on algselt radikaalsete poliitiliste aktsioonide tulemusena võidukas, allutab end samm-sammult võidetule – materialism muutub mateeria vastu tunduvalt vaenulikumaks kui kõige skolastilisem idealism, kollektivism osutub isikukultusele soodsamaks pinnaseks kui mis tahes individualism. Mustvalge mõtlemistüüp suubub irooniasse: tees muutub antiteesiks selle hüpertrofeerunud variandis.
Hiljutise Lennart Meri mälestuskonverentsi üks sõnumeid oli, et Eesti julgeoleku kindlustamise kõige efektiivsem meetod on käituda poliitikas Venemaaga võrreldes erinevalt (Edward Lucas, EPL, 29.03.08). Kuid paraku viitab jõumeetodite kasutamine identiteediga seotud vaidluste lahendamisel bolsˇevistlikule mentaliteedile ka meie poliitilises kultuuris.
Eesti riigi otsustavus pronksiöö vandaalide ohjeldamisel tekitas harvaesineva rahvusluse puhangu, sest aitas leevendada meie alateadvuses kummitavat Vene-hirmu. Kuid märatsevad noored ja Venemaa verbaalne agressiivsus on sümptomid, mitte probleemi tuum. Eesti politsei jõulise tegevuse üle saab vaid rõõmustada, kuid sümptomite mahasurumine ei lahenda nende aluseks olevaid konflikte.
Paraku viitab valitsuse poolt riigikogule esitatud “pronksiöö pakett” plaanile jätkata tagajärgedega võitlemise okkalist teed, kuid nüüd juba palju jõulisema arsenaliga – nii eelmodernsest ajastust pärit jalaraudade kui ka postmodernsete elektrišokirelvadega. Tegemist on meie kõigi jaoks väga põhimõttelise dokumendiga, mis viitab uut tüüpi ühiskonna kujundamisele Eestis. Nagu hüperkollektivism muutis 1930-ndate Venemaal möödapääsmatuks isikukultuse tekkimise, muudab hüperkaitse pealesurumine paratamatuks Eesti ühiskonna sisemise konfliktsuse võimendumise. Karistuste karmuse ja kuritegevuse dünaamika seoste uurimine kinnitab seda ühemõtteliselt.
Harjumäele kavandatava võidumonumendi sisu- ja vormilahendus sobib konfliktsusele panustava politseiriigi ideoloogiasse nagu rusikas silmaauku. Sammas on kutsutud kujutama Vabadussõja võitu, mis on eesti rahvusluse ideoloogias ülioluline sündmus, kuid sisemise mõõdutunde ületamine muudab selle tähenduse soovitule pigem vastupidiseks. Ei ole kahtlust, et hüpermõõduline saksa risti meenutav kujund hakkab genereerima vastandlikke tundeid mitte ainult eestlaste, vaid ka eestivenelaste seas. Politseiriigi ideoloogiast lähtuv lahendus pakub nende mahasurumiseks füüsilist jõudu, tellides klaasiseppadelt sambale kuulikindla katte. Seega, samba kavandajad eeldavad Harjumäel tulistamist ning valmistuvad selleks aegsasti.
Selle tagajärjel muutub võidusamba konkursil väljakuulutatud ilus idee tegelikkuses võidu simulatsiooniks. Juba sõnapaaris “kuulikindel võidusammas” on vastuolu terminites, sest näitab, et me ei saa ennast enam kindlana tunda isegi oma riigi kõige tähtsamal väljakul. Vastuolusid võimendav sammas muutub osaks uut tüüpi reaalsusest, milles hüper suubub õelasse irooniasse ning kuulikindla klaasiga tuleb hakata katma üha uusi objekte. Tekib küsimus, kas me tõesti soovime liikuda ühiskonnakorralduse poole, milles toores jõud ja vägivald täidavad üha olulisemat rolli.
Minerva öökull
Eesti identiteedikriisi olemuseks on klammerdumine puhta ja ühtse rahvusriigi illusiooni külge, mille jõumeetodil elluviimise katsed hakkavad ohustama ka meie seniseid saavutusi. Radikaalsed sammud ühtsuse näiliseks kehtestamiseks võivad anda mõnele riskialtile poliitikule hüpertoetuse, kuid mitte kauaks. Demokraatias viitab inimeste hirmutunde ärakasutamise kaudu saadud toetus pigem poliitilise karjääri lõpufaasile – ka avaliku arvamuse puhul tõuseb Minerva öökull lendu ikka alles videvikus.
Kindlasti ei ole puhta rahvusriikluse idees midagi ebaloomulikku – ülimate tõdede poole püüdlemine on osa inimloomusest, me kõik unistame suurtest lugudest, mis tekitavad tunde ühtsesse ja õnnelikku tervikusse kuulumisest. Kuid mõistete “hüper” ja “pseudo” seoste ajalugu kinnitab, et radikaalsed aktsioonid utoopiate elluviimiseks ei tööta. Eesti-suguse väikeriigi puhul on sõjakas radikaalsus algusest peale pseudo, lähendades meid nii ideoloogiliselt kui ka poliitiliselt nendele, kellest tahame eemalduda.
Meil on valida, kas liikuda samas suunas Venemaaga, üritades jalaraudade ja veekahuritega kehtestada ühiskonna “ühtsust” ja “õiget” maailmavaadet, või läänelikku ühiskonda, mis väärtustab sisemisel vabadusel ja küpsusel põhinevat avatud rahvuslust ning kultuurilist mitmekesisust.
