Rakveres tegutsev koorijuht: nüüd kadus vist vähimgi soov laulupeol vene keeles laulda

Võib tunduda imelik, kuid ma ei ühineks pahameeletormiga Sirbi aadressil artikli “Lühike ülevaade Eestist kui apartheidiriigist” avaldamise ja ERR-i aadressil selle vahendamise pärast. Avaldamiskohtade sobivus on mõistagi küsitav, aga kui poleks avaldatud, siis meil poleks vist aimugi, milline võib olla ühe tõeliselt andunud uuskadaka mõttemaailm umbmäärase “avatuse” sildi taga.

Kui selline meie laulupeotraditsiooni maatasa teeb, siis võime olla kindlad, et eesti laulupeod on õigel teel. Rahvuslus kui niisugune saab oma punktivõidu veel pealekauba.

Algul olin vist meeltesegaduses - püüdsin ärritunud inimestele Facebookis selgeks teha, et tegemist on ilmselt paroodiaga, kus on vinti mitmekordselt üle krutitud ning kõverpeeglisse koondatud meie viimase paari aasta võitlev sõna. Nüüd, olles saanud EPL/Delfi vahendusel osa sõnavahutonnidest pealkirja all "Eesti peaks võtma vastu kõik, kes tulla soovivad. Laulupeo moto ärgu olgu rahvuslik, vaid inimlik" pean tunnistama, et kui mul oligi omamoodi õigus, siis seetõttu, et autor parodeeris eelkõige iseennast.

Viimati mainitud loos leidub isegi üks ilus mõte ja seegi on lahtisest uksest sissemurdmine. ("Mina armastan_____" laulupeo motoks). Kes laulupidudel on käinud või lausa laulnud, see teab, et selline on meie laulupidude ja iseäranis noorte omade sõnastamata moto olnud kogu aeg. Ning sellisena peegeldab ta ka ehtsa (eesti) rahvusluse olemust. Kui seda ei juhtu mujal, siis vähemalt lauluväljak on koht, kus eestlane ei pea lemmikroaks teist eestlast ega ükskõik keda kolmandat.