Inimesel on objektiivsed vajadused, mille rahuldamiseta ta ellu ei jää, nagu

- vajadus keha tasemel - söök, jook, soojus...

- vajadused teadvuse tasandil - info,

- vajadused vaimsel tasandil - vajadus kooskõla, harmoonia, terviklikkuse, tasakaalu, selguse... ehk ühenduse, samasuse järgi Absoluudiga, Tõelusega, Jumalaga.

Toon nüüd juurde teise mõiste - tahtmine kui valestimõistetud või liialdatud vajadus - ja me näeme, et inimesed tegelevad pigem oma tahtmiste kui vajaduste rahuldamisega ja seda eeskätt oma füüsilisel tasandil. Teadvustasand on siin vaid vahend. Vaimsed tahtmised aga puuduvad pea üldse, sest vaimset inimreaalsust ei peeta olemasolevaks.

Me tahame rohkem tarbida, et mugavamalt ära elada, seepärast tahame ka rohkem teadmisi, et oleks võimalik ennast rakendada tulutoovalt, et tulu arvel rohkem tarbida ja mugavamalt ära elada. Jne.

Niisiis, vahekokkuvõte - kolm põhivajadust oleme "edukalt" taandanud üheks põhitahtmiseks - tahtmiseks füüsilisel, keha tasandil. “Rohkem pappi, et oleks rohkem fun!” – see näib olevat paljude juhtkirjaks.

Siinjuures veel meenutusena, et kuna tahtmine on valestimõistetud vajadus, tahame paljut sellistki, mis on ülemäärane ja/või otseselt kahjulik. Meil on ainelist rikkust üle oma vajaduste - rämpsasju - ja teadmisi üle oma vajaduste - rämpsteadmisi.

Füüsilisel, ainelisel tasandil püüame üha rohkem omada, teadvustasand moodustub pahatihti vaid teadmistest oma kirgede ja edevuse rahuldamiseks. Vaimseid tahtmisi aga iseloomustab parimal juhul mingit sorti müstika, sedagi vaadeldakse ainuüksi tarbijaliku mentaliteediga - mida ma sellest saan (horoskoobid)?

Tänapäeva ratsionaalne inimene sellise jamaga nagu müstika, okultism, spiritualism, vaimude väljakutsumine jms. palju siiski ei tegelegi. Mõnes mõttes on see isegi hea, sest parem mitte omada teadmist inimese vaimutasandist kui omada selliseid ja selliselt üritada seda reaalsustasandit "ära tarbida".

Veidi kurb, kas pole? (Ma jätan meelega välja asjade positiivsema poole, sest enese ravimiseks pole haigel niivõrd vaja teada, kust tal EI valuta kui seda, kust valutab... Loodan, see on mõistetav?)

Valestimõistetud vajadused - tahtmised - tekitavad rämpsu. Füüsilises maailmas ei oska me sellega enam suurt midagi peale hakata. Aga rämps tekib samavõrd ka inimeste ajudes - ja siin täpselt sama - ei osata sellega midagi peale hakata.

Inimene märkab, kui aineline rämps kasvab üle pea, aga keeldub tunnistamast nagu titt, et ka tema ajudes on samasugune üha laienev ja kõikemattev prügimägi. Hullem veel - oma edasised otsustused teeb ta suuresti oma rämpsteadmistest lähtudes ja tulemuseks on veelgi suurem saast keskkonnas ja saast peas. Hädalambike ja karjuv sireen ajudes sunnib vahetevahel eneselt küsima - mis lahti? - et samas minna ja signalisatsioon välja lülitada sõnadega: Ah, jama! peaasi, et minul ja siin ja täna kõik korras on...

Aga piisab.

Hea, kui jõutakse oma illusoorsest ja ebareaalsest "tahtmiste maailmast" oma tegelikku "vajaduste maailma" ja eristatakse eneses oma kolme algset vajadust, hüljates seda objektiivset kolmest vajadust asndava ühe subjektiivse tahtmise. Sellest piisaks algatuseks. Algatuseks inimväärsusse jõudmiseks.

Tahtmised aga...? Salm ütleb veidi valesti - tahtmine olevat taevariik...

Tahtmine on pigem tee prügimäele, kuhu viiakse rämpsu - samamoodi jätkates - meid endid.

Harri.Kingo@mail.ee