RANDAR TASMUTH: Homosuhte idealiseerimine
Koos elavate samast soost isikute õigusesse lapsi kasvatada on suhtutud mitut moodi, kuid asjaoludel tuleb vahet teha. Üks asi on rääkida homopaarist, kus ühel partneril oli varasemast eluperioodist laps, kes tuleb oma vanemaga tema uude suhtesse kaasa. Niisuguse lapse ellu on jõudnud koguneda juba piisavalt läbielamisi ja pingeid, mistõttu tema jäämine oma vanema juurde võib olla talle nüüd kõige turvalisem väljavaade. Teine lugu on siis, kui pannakse samasse patta idee lapsendada väljaspoolne laps homopaari peresse.
Loodus ei ole müüt
Vahel nimetatakse müüdiks lauset, et geipaarid lapsi ei saa. Sel juhul on müüt ja loodusteadus segi aetud. Samasoolist paari ei saa võrrelda last sooviva heteropaariga, kelle puhul looduslikud takistused lapse saamise teel võib ehk raviga kõrvaldada. Niisugune võrdlus on viljatuse all kannatavatele inimestele isegi solvav, sest homopaari puhul on tegu teadlikult valitud eluviisiga, kuhu lapsed sündida ei saa. Seetõttu ei saa sellise eluviisi valinutel välja kujuneda ka tunde-skaala neid külgi, mis kaasnevad mitte üksnes võimega, vaid ka sooviga saada tegelikuks isaks või emaks ja seda ka olla.
Kuna homopaar ei saa kanda vanemate nimetust, võib neid võrrelda kasuvanematega. Siin pakub elu palju variatsioone. Lisaks mõlema kasuvanema olemasolu juhtumitele kasvab osa lapsi kindlasti sellistes kodudes, kus kasuema-kasuisa tasakaal puudub ja kasvukeskkond võib jääb ühepoolseks. Sageli on tegemist igati toetava ja sooja koduga, kus aga positiivse soorolli või vastassooga suhtlemise rolli õppimine on kahjuks raskendatud. Selle võimaluse puudus võib tekitada muret ka kasuvanemale endale.
Ent kui lapse võtab kasvatada homopaar, tekib muu hulgas üks puudujääk just loomuliku soorolli omandamise võimaluses, ning see asjaolu on ette teada. Kahe täiskasvanud inimese omavaheline elu on paljuski nende oma asi, kuni see ei hakka puudutama kolmandaid – eriti just nõrgemaid osalisi, siinkohal lapsi. Neid, kes ei saa teatud ajani oma kasvukeskkonda ise valida. Seega ei ole mõjuvat põhjust, miks peaks laps siirduma kasulapseks keskkonda, mis on teadlikult kujundatud sellisena, et laps sinna sündida ei saa.
Suur lahutuste arv ning traditsioonilise kodu ja peremudeli haprus Eestis ei ole meie ühiskonnale rõõmuks ega tugevuseks. Just siin on vajalik kogu ühiskonna tugi lapsi kasvatavatele peredele. Meedia kõige laiemas mõttes, sh filmikunst ja internet, on mõjunud peresuhetele rohkem lammutavalt kui ehitavalt. Tuleb anda aru, et alkohoolikust vanema(te) või perevägivalla esinemine mõnes peres ei ole argument traditsioonilise peremudeli vastu, vaid kutsub üles neid peresid toetama.
On väär mängida vastastikku välja näide mittetoimivast traditsioonilisest peresuhtest ja pilt idealiseeritud homosuhtest. Põhjus on selles, et ei ole alust arvata, et alkohol, narkomaania või muud hädad viimases puuduks. Muidugi ei pruugi homopaaride elus probleeme ka rohkem olla, sest ühiskonnas ulatuvad head ja vead läbilõikeliselt üsna ühtlaselt igale poole. Faktiliselt on tõsiasi, et samasoolisi paare on olnud seni ja tekib ka tulevikus, sest homoseksuaalset kalduvust on olnud enam-vähem stabiilselt läbi ajaloo viie ja kümne protsendi vahel elanikkonnast.
Väiksemate huvides
Konkreetsemalt on küsimus lastes, kellele varajases lapsepõlves kas kasvavad neid läbi elu kandvad juured või ei kasva. Küsimus on nendes, kes ise ei saa valida kodu, kus kasvada. Mõte last ümbritsevast sundseisust tundub demokraatiat hindavale täiskasvanule lausa rabav, eriti kui püüda seda enda suhtes kohaldada. Muidugi kasvavad inimesed igasugustes kodudes ja eri tingimustes, õnneks. Tulemused on üsna erinevad. Osa noortest on püsivalt oma vahetust kasvukeskkonnast mõjustatud ja jätkab samalaadselt nii heas kui halvas, teised valivad hiljem teadlikult hoopis vastupidise tee kui lapsepõlvekodus. Igal juhul on väga oluline, kuhu lapsed on algselt istutatud.
Põhiline ja suurim ülesanne seisneb traditsioonilise pere aitamises oma aluste ja ideaalide leidmisel ning oma ülesannete täitmisel. Diskussioon laste võimalikust kasvamisest samasoolise paari kodus viitab muu hulgas ka sellele, et mehest, naisest ja lastest koosnevatest peredest paljud ei suuda täita oma ülesannet ning vajavad toetust. Liberaalne majandus on aidanud kaasa majanduskasvule, aga ka stabiilse eluviisi murenemisele. Koos rahaga ühtedele on tulnud muret ja ängi teistele. Ühiskondliku tasakaalu ja rahvuse arengu huvides vajab Eesti pöördumist konservatiivsema perepoliitika poole. Pikemas perspektiivis kõikide, eriti aga laste huvides.
Randar Tasmuth, teoloogiadoktor
Samal teemal:
Kristina Mänd “Ka geiperedes kasvavad inimesed”, EPL 2.11.
