Lennundus toimib Euroopa Liidus vabaturu põhimõttel. Selle lahutamatu osas on riigiabireeglid, mis peaksid välistama riikide poolt antava dotatsiooni ettevõtetele, mis asetaksid nad konkurentidega võrreldes soodsamasse olukorda. „Dotatsioon” ei pruugi sugugi olla vaid täiendav rahasüst riigeelarvest, aga näiteks soodsam maandumistasu riigile kuuluvas lennujaamas või muu põhjendamatu soodustus, mis langeb osaks ühele või osadel lennundusturul tegutsejatest.

Üldiselt on turureeglid Euroopa lennundust korrastanud ning kaasajastanud, vähendanud maksumaksja panust lennufirmade toetamisel, samas langetanud piletihindu ja loonud võimaluse uute lennufirmad tekkeks ja arenguks. Odavlennufirmade käekõik oleks olukorras, kus britid toetaksid British Airwaysi, sakslased Lufthansat ja prantslased hollandlastega kahasse Air France-KLMi, sootuks teistsugune olnud.

Samas on vabal turul konkureerimine osutunud probleemseks mitmetele väikeriikide lennufirmadele. Kesine lennupark ja üks „kodulennujaam” muudab mastaabiefekti saavutamise keeruliseks ning omanikust riigi soov lennata võimalikult tihti ja paljudesse sihtkohtadesse ei mõju ettevõtte majandustulemustele positiivselt. Ka meie kipume Eestit lennunduse mõttes perifeeriaks pidama. Samas, kui aus olla, siis on Eestist alguse saanud lendude osakaal proportsioonis rahvaarvu osakaaluga Euroopa Liidus. Siiski tuleb tõdeda, et liikluse tihenemisega Tallinna Lennujaamas, on oluliselt vähenenud Estonian Airi turuosa Eesti lennunduses. Mõneti on see vabaturu konkurentsis paratamatu ja toimunud kõikjal Euroopas, aga meil siiski suhteliselt drastiliselt.

Estonian Airi kurvas saatuses võib välja tuua kolm peamist põhjust. Esiteks- ebaõnnestunud erastamine, kus lennufirmal tekkis kolm omanikku ning SASi huvides oli pigem nõrk Estonian Air, mille osalus tulevikus riigilt ära osta. Ilma selge omanikuta ettevõtte juhtimine on igas valdkonnas keeruline, arvestades meie konkurentsivõimet, lennunduses eriti. Teine oluline möödalaskmine oli ulmeline plaan rajada Tallinnasse mastaapne Estonian Airi lennukeskus olukorras, kus naabrid Finnairi ja Air Baltica näol olid oma turuniši juba ammu haaranud. Seda teatakse ka kui „Taskila plaani”. Kolmas ja formaalselt määravaim, korduvad rahasüstid firmasse, mida ei suudetud hiljem Euroopa Komisjoni ees kuidagi majanduslikult mõistlikeks investeeringuteks rääkida, kuigi üritati.

Siiski pole tulevik nii tume, kui ehk esmapilgul paistab. Suures plaanis on Eestil kolm võimalust. Kaevata Komisjoni otsus kohtusse ja jätkata menetluse ajal Estonian Airi tegutsemist, loobuda oma lennufirmast ja korraldada konkurss toetamaks liine, mis kommertsalusel ei taastu või luua uus lennufirma. Esimene neist on kõige ebaratsionaalsem, sest uskuda, et sel kujul tegutsev ettevõte suudab klientide usalduse võita, oleks naiivne. Ja lennunduses on usaldus eriti hinnaline.

Doteerida liine, mis turutingimustel ei toimi, korraldades nende opereerimiseks konkursi, on riigabireeglite kohaselt lubatud. Siiski on see üsna bürokraatlik, kipub kaasa tooma kohtuvaidlusi ning ei taga tihti ka uute liinide stabiilsust. Samas on Tallinna Lennujaama uute liinide avamise puhul kehtiv soodustus maandumistasudel oma loomult sarnane toetus. See tõi meile teiste seas ka Ryanairi.

Uue lennufirma loomine on võimalikest valikutest kõige mõistlikum. Alati võib küsida, kas uus lõpetab kunagi nagu ta eelkäija? Seda ei saa iseenesest ju välistada, samas suutis ka Estonian Air uue ja realistlikuma strateegiaga pinnal püsida ning uue ettevõtte plaanides olevad koostööprojektid võimaldavad suuremat paindlikust ja lennupargi efektiivsemat kasutamist.

Kuigi Estonian Airi lõpetamisele vahetult järgnev aeg saab tõenäoliselt olema pingeline ning pakub meile üksjagu ebamugavusi, siis pikemas perspektiivis usun, et vähemalt senisel tasemel lennuliiklus Tallinnas taastub.