RASMUS KASK: Lasteaedade järjekorra lõpust
Kuigi viimasel ajal on rajatud mitmeid uusi lasteaedu, siis miks pole järjekorrad lõppenud?
Koolieelse lasteasutuse seaduse § 10 järgi on valla- või linnavalitsuse kohustus luua “kõigile ühe- kuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on antud valla või linna haldusterritooriumil ning kelle vanemad seda soovivad, võimalus käia teeninduspiirkonna lasteasutuses”. 2007. aasta septembris oli aga Harju maakonnas lasteaiajärjekordades ootel 3645 last. Keerulise olukorra põhjusteks peetakse üldjuhul valglinnastumist Tallinna ümbruses (mistõttu sinna on asunud elama palju noori lastega peresid), emade soovi naasta üha varem tööturule, omavalitsuste suutmatust rajada sotsiaalset infrastruktuuri või kohustada selleks kinnisvara-arendajaid, vähest riigipoolset toetust probleemi lahendamiseks, kvalifitseeritud tööjõu puudust jne.
Põhiprobleemiks peetakse järjekordi ning lahenduseks uute lasteaedade rajamist. Selline kvantitatiivne küsimuseasetus moonutab ning varjab tegelikku vajadust.
Tendentslikud arvud
Üks põhjus on mitmekordne registreerimine, mille tõttu oli näiteks Rae vallas uuringu “Lastehoiu vajaduste ja lahenduste analüüs Harjumaal aastani 2012” tegemise ajal lasteaedade järjekorras olevaid nimesid rohkem (839) kui rahvastikuregistri järgi seal elavaid lapsi (807). Teisalt ei kattu inimeste tegelikud elukohad registreeritutega. Kogu probleemi ulatus ei kajastu arvudes, sest lasteaedadesse saab mõnel pool registreerida alles kolmeaastasi lapsi. Nii polegi Maardu linnas peaaegu üldse järjekorda (28), kuid uuringus ilmnenud võimalik hoiukohtade nõudlus on märksa suurem (169). Tendentslike arvude baasilt on raske teha regionaalpoliitilisi otsuseid, suunata investeeringuid ja näha kogu probleemi ulatust. Arvestades asjaolu, et kõik vanemad ei soovi oma lapsi hoiule anda ning seda tehakse ka nii-öelda “mustalt”, on hinnanguliselt puudu 1000–1500 kohta.
Lasteaedade järjekordade järsku kasvu ei ole põhjustanud suured demograafilised muutused. Kuigi iive on praeguseks veidi tõusnud ning tormiliselt on arenenud Tallinna lähitagamaa, seletab see tekkinud olukorda ainult osaliselt. Üha enam otsitakse hoiuvõimalusi eeskätt ühe- kuni kolmeaastastele lastele seoses vanemate sooviga asuda kiiresti pärast vanemahüvitise lõppemist (lapse 1,5-astaseks saamist) tagasi tööle. See põhjus moodustab kuni 70% praegustest järjekordadest.
Kuigi lasteaiad on traditsiooniline hoiuvorm, millel on Eestis pikk ajalugu ning lapsevanemate silmis suur usaldusväärsus, ei võimalda koolieelsed lasteasutused ainulahendusena muutunud olukorraga toime tulla. Ainult paaris omavalitsuses on reaalseid probleeme üle kolmeaastastele lastele hoiukoha pakkumisega, kuid järjekorrad on endiselt pikad. Seega ei paranda lasteaedadesse raha pumpamine olukorda tervikuna. Lastehoidu laiemalt vaadeldes ilmneb, et järjekorrad on ainult sümptom sisulisele probleemile, mis seisneb lastehoiu ühekülgses defineerimises haldusorganite poolt, omavalitsuste piiratuses, haldustasandite vahelise kommunikatsiooni lünklikkuses ning tööjõupuuduses.
Uued võimalused
Erasektori algatusel on lasteaedade kõrvale juba tekkinud alternatiive: mängutube, perepäevahoide, eraviisilisi lapsehoidjaid ja muid võimalusi. Kogu kohtade vajadus pole aga endiselt kaetud ning sageli on sellelaadne teenus lapsevanemate jaoks tunduvalt kallim ja maapiirkondades haruldane. Kuigi üha rohkem on hakatud maksma mujal hoius käivatele lastele pearahatoetust, ei näe omavalitsused endal juhtivat rolli ega sageli isegi võimalust alternatiivsete hoiuvõimaluste ellu kutsumiseks. Teine probleem on vähene suhtlemine lapsevanematega, keda käsitletakse passiivsete teenusesaajatena ning probleemi allikana, kuid mitte võimaliku lahendusena. Kui Tartumaal olid inimesed valmis omavalitsust lastehoiukohtade pärast kohtusse kaebama, siis näitab see vägagi suurt aktiivsust, mis kahjuks on suunatud valla vastu, mitte koostöösse. Mujal maailmas on palju toimivaid näiteid omavalitsuste poolt lastehoiu organiseerimiseks ellu kutsutud või toetatud kodanikualgatustest. See nõuaks minimaalseid rahalisi ressursse, liidaks kogukonda ning avaks koostöövõimalusi. Mõte vanemad kokku kutsuda, küsida, mida nad soovivad, ja pakkuda eri variante on aga praegusele haldussüsteemile võõras.
Valitsuse tegemata töö
See ei tähenda kindlasti, et tuleks hakata näpuga omavalitsustele näitama ning tõsta nõudlikult häält, sest nemadki ei toimi vaakumis, vaid sõltuvad paljuski riikliku tasandi määrustest ning muudest piirangutest. Praeguse koalitsioonilepingu perepoliitika alalõigu kümnes punkt ütleb, et tuleb arendada edasi paindlikke töö- ja lastehoiuvõimalusi. Samal ajal puudub praegu terviklik visioon sellesuunalisest edasisest arengust – isegi selle alustest, rääkimata reaalsetest sammudest. Kuigi eelmise valitsuse ajal loodi seadusandlik tugi perepäevahoidude rajamiseks, on tegelikkuses mitmel pool takerdutud tervisekaitsenõuete taha, mis seavad ruumidele samad eeldused kui lasteaedade puhul – kohati isegi karmimad – ja mida ei suudeta täita.
Lastehoiusüsteemi sisuks ei ole mitte lasteaedade rajamine ja kasvatajate palkamine, vaid kvaliteetse, s.t iga lapsevanema vajadusi arvestava paindliku, vabalt kättesaadava ja ootustele vastava avaliku teenuse kujundamine. Selle teostamise viise on rohkem kui üks ning lasteaed on küll üks oluline komponent, kuid vajab enda kõrvale praktilisi ja stabiilseid alternatiive. Toimivad lahendused peavad ühelt poolt olema terviklikud, s.t kõigil haldustasanditel üheselt mõistetavad, lähtuma mitmekesistest hoiuvormidest ja toetavatest struktuuridest, ning teisalt arvestama lokaalseid sotsiaal-majanduslikke ja geograafilisi olusid, kaasama lahenduste loomisse lapsevanemaid ning arvestama eeskätt laste heaolu. Kõigepealt peab aga olema tahet vaadata näkku laiematele probleemidele kui rahastuse leidmine.
Rasmus Kask on üks uuringu “Lastehoiu vajaduste ja lahenduste analüüs Harjumaal aastani 2012” autoreid. Tema artikkel on kokkuvõte uuringust, mille saab alla laadida aadressilt http://195.80.118.50/?id=11537
